Tänu erinevate valdkondade spetsialistidele ja teadlastele (matemaatikud, majandusteadlased, psühholoogid) ja pikkadele uurimistraditsioonidele on meie käsutuses arvestataval hulgal teavet otsustusprotsesside toimimise kohta.

On selge, et hea otsus aitab meil jõuda heade tulemusteni sõltumata valdkonnast. Samuti teame, et otsustamine on elu jooksul omandatav oskus (Anderson, 2002). Seetõttu pakutakse mõningates USA ülikoolides otsustamispsühholoogia kursust (enamasti keskendutakse küll uurimustööde tulemuste põhjal järelduste tegemisele).

Otsustamine on alati olnud üks olulisemaid teemasid ka poliitikas ja majanduses. Igapäeva- või tööelus võib sageli eristada eesmärgipäraselt tegutsevaid ja edukaid inimesi nendest, kes oma teadmiste ja oskuste poolest vääriksid edu, aga jätavad oma saatuse üle otsustamise teistele.

Teoreetiline taust
Me võtame otsuseid vastu iga päev, kuid mitte alati ei kasuta me selleks ratsionaalseid mehhanisme. Otsused, mille vastu võtmine ei muuda suurel määral meie elu – rutiinsed, neutraalsed, mitteolulised, igapäevaelu puudutavad – ei vaja pikka kaalutlemist. Need otsustusprotsessid toimuvad automaatselt elustiili, väärtuste ja kogemuste põhjal. Teisest küljest, suure kaaluga otsused – töö valik, karjääri¬valikud, elukaaslase ja elukoha valik ning meditsiinilised otsused – vajavad põhjalikumat lähenemist, kuna kaalul on otsustaja heaolu ning otsus omab meie elu üle suurt mõju.

Seega peab nõustaja olema teadlik, milliseid isiklikke ressursse on inimene otsustusprotsessi valmis kaasama. Indiviidi tasandil võime otsustusprotsessis eristada otsustaja poolt tunnustatud alternatiive, tema väärtuste süsteemi ning valmidust kasutada maksimaalselt ära oma võimalused.

Otsustamisprotsesse kirjeldavas kirjanduses tuuakse välja normatiivne mudel (ettekirjutuslik – kuidas otsuseid peaks tegema) ja kirjeldav mudel (heuristiline – kuidas otsuseid tegelikult tehakse).
Normatiivne mudel on ühtlasi ratsionaalne mudel. Selles protsessis võime eristada järgnevaid etappe:
 

  • küsimuse all oleva teema kohta informatsiooni kogumine erinevatest allikatest (lugemine, asjatundlike või asjasse puutuvate inimestega rääkimine);
  • saadud teabe analüüsimine eesmärgiga selgitada välja võimalikud alternatiivid. Selles etapis toimub plusside ja miinuste kaalumine, alternatiivide võrdlemine;
  • valiku tegemine – milline alternatiiv on antud hetkel inimese jaoks kõige soodsam;
  • valiku elluviimine – loetakse otsustusprotsessi viimaseks astmeks. Ilma konkreetsete tegudeta ei saa otsustusprotsessi elluviiduks lugeda.
     

Otsuse tegemine võib inimese jaoks olla sisemine tegevus (nt „Ma olen otsustanud enam mitte taga nutta oma kaotatud töökohta“) või väline tegevus (nt „Ma olen otsustanud küsida soovituskirja oma endiselt ülemuselt“).

Otsused on aga harva ratsionaalsed ja sirgjoonelised. Enamasti on nad „varjatud, vaevumärgatavad, süsteemitud ja aeg-ajalt irratsionaalsed“ (Egan, 1998) kuna otsustusprotsessi kaasatakse sügavad emotsioonid, väärtused, huvid ja see, kuidas inimene tajub sotsiaalse sfääri toimimise reegleid.

Teine kategooria – kirjeldav mudel – on seotud järgnevate nõustamisteooriatega:

  • Klassikaline kliendikeskne nõustamismudel (Rogers, 1951) paigutab tähelepanu keskpunkti reageerimise, mitte niivõrd nõustaja sekkumise kliendiga toimuvatesse protsessidesse. Et säilitada mittedirektiivset lähenemist, peab nõustaja arendama endas võimet tõlgendada kliendi mitte-verbaalset käitumist ning selle baasil looma suhte, kus valitsevad tingimusteta austus, empaatia ja siirus.
     
  • Konfliktile keskenduv otsustamismudel (Janis, Mann, 1977) on kirjeldav/heuristiline ja haarab otsustamisprotsessi kogu tema keerukuses. Iga oluline isiklik otsus võetakse vastu kontekstis, kus on rohkelt ebasoodsaid faktoreid ja riske, mis võivad viia sisemise konfliktini. Sisemine konflikt tekitab stressi, mille suurus sõltub otsustusprotsessiga seotud ootustest, eesmärkidest ja vajadustest. Võimalikud käitumisviisid oluliste otsuste vastuvõtmisel on: kaitsev vältimine ja liigne valvsus/paanika (pööratakse valikuliselt ja liialdatult tähelepanu mingile kindlale aspektile); parim käitumisviis on valvsus (kõikide alternatiivide hoolas kaalumine).
     
  • Sotsiaalse õppimise mudel (Krumboltz, 1983) väidab, et karjääriotsuste tegemist mõjutavad kõik meie senised õppimiskogemused (sealhulgas kohtumine erinevate inimestega, kokkupuuted erinevate asutustega ja sündmused, mis meie elus on aset leidnud). Autor kirjeldab ametivalikut kui sotsiaalse õppimise protsessi, kus isiklikud õppimiskogemused, konkreetne kontekst ja probleemide lahendamise võime määratlevad koos indiviidi mina-pildi ja nägemuse töömaailmast.

    Meetodid
    Järgnevalt lühiülevaade erinevatest toimingutest, mis mõjutavad otsustamisprotsessis info töötlemist.

    Praimimine (priming) põhineb arusaamal, et hiljutised või sagedased mõtted mõjutavad isikute või sotsiaalsete sündmuste tajumist. Mitte ainult meie isiklikud kogemused, vaid ka avaliku arvamuse liidrite väljaütlemised suunavad meie eelistusi ning on ühtlasi meie edukuse mõõdupuuks. See aitab põhjendada, miks me näeme, et teatud elukutsed on isiku või ühiskonna tasandil hinnatud ja teised mitte; sellised eelistused on ajas muutuvad.

    Sõnastamine kirjeldab, kuidas me loome oma sotsiaalset maailma probleemikäsitluse või sobivate lahenduste kaudu. Probleem või ka lahendus võib olla käsitletud läbi potentsiaalse võidu või kaotuse. (See põhineb Gonzalese, Aronsoni ja Constanzo 1988 a. uurimusel, kus käsitleti kuivõrd olid katsealused nõus panustama suurt summat raha, et muuta oma maja äärmuslike temperatuuride suhtes vastupidavamaks. Esimesele grupile esitleti, kui palju nad sellest võidaksid ja teisele, kui palju nad kaotaksid rahas, kui nad otsustavad ümberehitust mitte teha. Need, kellele esitleti kaotust, olid suuremal määral nõus panustama raha maja kohandamisse). Seega, lihtne probleemi või valikuvõimaluste ümbersõnastamine võib dramaatiliselt muuta nõustatava reaktsioone (vastuseid). Enamus meist kardab läbikukkumisi ning otsib mooduseid neid vältida.

    Järjestamine käsitleb, kuidas me korraldame ja liigitame saadud teavet. Teabe tajumist mõjutab selle nn esimese mulje efekt (esimene mulje on enamasti otsustav ja jääv) ja kogus (rohke teave võib tugevdada meie veendumusi/otsustusi või vastupidi – viia tähelepanu oluliselt eemale).

    „Otseteed mõtlemises“ – nt stereotüübid, üldistamine, omaduste ülekandmine (lähtuvalt senistest kogemustest), plusside-miinuste kaudu suhtumise kujundamine. Neid võtteid kaldume kasutama, kui meil ei ole piisavalt aega probleemiga tegelemiseks, kui meil on liiga palju informatsiooni, milles orienteeruda, probleem ei ole meie jaoks eriti oluline, või meil puudub usaldusväärne teave, mille põhjal otsustada.

    Dissonants (ebakõla) – alternatiividest valiku tegemisel ei saa me alati olla kindlad, et tehtud valik on parim, sest igal alternatiivil võivad olla omad puudused. Kui oleme iseseisvalt või nõustaja abiga vastu võtnud mingisuguse otsuse, siis me teadlikult enam ei pööra tähelepanu valikule omistatud negatiivsetele kaasmõjudele. Valiku tegemise hetkest alates hakkame otsima infot, mis oleks positiivne ning õigustaks meie valikut. Sel moel me üritame endas kasvatada enesekindlust, et tehtud otsus oli tõepoolest parim.

    „Jalg ukse vahele“ tehnikaga üritatakse saada inimese nõusolek valiku teatud külgedele, mis omakorda viib terve valiku aktsepteerimiseni (olukorras, kus terviklahendus ei oleks algselt olnud aktsepteeritav).

Anderson (2002) lisab veel mõned tehnikad, mida on võimalik otsustusprotsessis kasutada:

Võrgustik – otsustajat julgustatakse konsulteerima võimalikult paljude inimestega, et tuua selgust probleemi vastuolulistesse külgedesse ja koguda erinevaid põhjendusi ratsionaalse otsuse tegemiseks.

Haudumine – kui otsustaja loomingulisus raugeb lahenduste otsimisel, siis võib proovida läbi lõõgastuse ja meditatsiooni jõuda sobiva lahenduseni, loobudes mõneks ajaks aktiivsest kaalutlemisest ning lastes mõtetel omasoodu voolata.

Nimekiri – pannakse kirja kõik märksõnad ja omadused, mis probleemi iseloomustavad ning seejärel tuuakse esile need, mida peetakse eriti oluliseks või tähenduslikuks.


Otsustamispuu – aitab paigutada alternatiivide selgitused kategooriatesse (nt mina ise, perekond, töö, vaba aeg, tervis).

„Plussid ja miinused“ – valikute omadused seotakse konkreetse hinnanguga (+, -, 0) ning hiljem liidetakse need kokku, et saada valikutest pingerida.

Optimistlik ja pessimistlik lõpplahendus – milline oleks probleemolukorra parim ja halvim lahendus.


Mõnikord me teeme otsuseid hetke ajel (kasutame ära tekkinud võimaluse, põgeneme ohu eest) ja alles siis hakkame otsima põhjendusi, miks tehtud valik oli hea. Põhjenduste otsimine on vajalik, et enda silmis hoida oma autoriteeti ja usaldusväärsust (inimlikus või professionaalses plaanis). Sama mehhanism hakkab tööle, kui me oleme seotud (tunnetame seotust või oleme emotsionaalselt võlgu) konkreetse inimesega. Sellisel juhul me ei hülga lojaalsuse või võla tõttu seda inimest, isegi siis, kui valikuga võivad kaasneda meile negatiivsed tagajärjed.

Kriitilistes olukordades, kus teod ei ole kooskõlas meile iseloomulike mõtetega, on meil kalduvus hiljem kohandada oma mõttemaailma tehtud tegudega, et õigustada ennast.

Sihtgrupp

  • Õpilased, kes valivad oma järgmist õppesuunda (nt peale põhiharidust);
  • Keskkoolilõpetajad (kas minna tööle või jätkata õpinguid);
  • Täiskasvanud inimesed tööalases kriisis (vallandatud, koondatud, pankrotis);
  • Tööalaselt rahuolematu täiskasvanud inimene (rahulolematus tööga, halb läbisaamine ülemuse/töökaaslastega);
  • Tunnetatud vajadus tööalaselt edasi liikuda (kuigi praegune töö võib pakkuda turvatunnet ja on sotsiaalselt mugav);
  • Otsustusvõimetu (loodab oma otsustes teiste peale, ei suuda teha valikuid);
  • Inimesed, kes ei suuda oma valikuid lõpuni ellu viia;
  • Tööandjad, kes peavad tegema valikuid oma töötajate jaoks või nende eest;
  • Juhipositsioonil olijad – vajadus kokku sobitada kasusaajate, partnerite, klientide ja rahastajate huvid.
     

Enamasti on valikuprotsessides eelistatud hästi läbimõeldud otsuse tegemine. Samas võime öelda, et igas valikus on peidus rahulolematuse seeme. Seetõttu pole ka ebatavaline, kui sageli kahetsetakse oma otsust kohe, kui see on välja öeldud. Isegi juhul, kui otsus võeti vastu väga läbimõeldult. Meie seas on palju nn kahtlejaid, keda iseloomustab liigne analüütilisus ja enesekriitilisus. Nad otsivad alati „midagi muud“ ning on harva hetkeolukorraga rahul. Samas leidub ka neid, kes kord teinud oma valiku, ei tagane sellest. Valiku tegemise hetkest kaotavad alternatiivid oma positiivsed küljed, mis takistab neil hiljem oma valikut muuta. Kuid mõnikord võib see saada takistuseks teatud ideede elluviimisel. Oma otsuse üle mõtisklemine ja järjepidevus on positiivne; paatos ja kangekaelsus aga võivad saada takistuseks.

Nõustaja peab meeles pidama, et valikute tegemisel on oluline kliendi huvid ja üldine heaolu – nende omaduste üle saab otsustada ainult klient ise. Klient peab jõudma selge pildini, mida edasi teha, et olla hiljem rahul oma valikutega. Kliendiga tuleb ka arutada võimaliku hetkelise rahuolematuse põhjuseid.

Meetodi hindamine
Plussid

  • Otsustajal on kergem võtta vastutust oma probleemi ees ning liikuda lahendusteni.
  • Teadlik otsustamisprotsess suurendab paindlikkust ning laiendab probleemikäsitlust (inimene hakkab probleemi ja võimalikke lahendusi nägema laiemas plaanis). 
  • Võimaldab inimesel teadlikult kaasata otsustusprotsessi teisi olulisi isikuid (nt sõpru isiklikku elu puudutavate otsuste puhul, perekonda finantsotsuste puhul, nõustajat karjääriotsuste puhul jne).
  • Annab võimaluse suurendada alternatiivide ringi ning luua selgema arusaama oma väärtus¬hinnangutest. Valik iseloomustab meie identiteeti ja probleemide lahendamise stiili.

Miinused

  • Lahenduses võidakse kokku leppida, aga seda ei viida täielikult ellu. Nõustaja saab ainult passiivselt hinnata või juhtida tähelepanu, kuidas isik lahenduse nimel tegutseb.
  • Lahenduse elluviimisel saavad senised harjumused takistuseks.
  • Tunded võivad otsustusprotsessis ratsionaalsed argumendid üles kaaluda.
  • Enesekindlus otsuse vastuvõtmisel ei tähenda vilumust otsuseid vastu võtta.
  • Teiste edukaks osutunud lahenduste või lahendusprotsesside kopeerimine ei garanteeri edu (kuigi probleemolukord võib olla sarnane).
  • Mõned otsused võivad olla pöördumatud.
  • Võib tekkida kujutelm, et kontrollitakse probleemolukorda (ei pruugi nii olla).
  • Kergete lahenduste eelistamine, kui on tunda perekondlikku/ ühiskondlikku survet (nt ülikooli astumine perekonna või klassikaaslaste surve all).
  • Otsuste vastuvõtmine isoleeritult (ei võeta arvesse kõiki valdkondi, mida otsus mõjutab. Nt hea palgaga töö teises linnas – rahaliselt võidad, aga perekonnasuhted kannatavad).

 

Kasutatud kirjandus
Anderson, Barry F. (2002). The Three Secrets of Wise Decision Making. Single Reef Press, Oregon, Portland.
Aronson, Elliot (2004). The Social Animal. (Ninth edition). NY: Worth Publishers.
Bobevski, I.; McLennan, J. (1998). The Telephone counseling Interview as a Complex, Dynamic, Decision Process: A Self-Regulation Model of counsellor
Effectiveness. In: The Journal of Psychology. 132, 1, p. 47-60.
Brown, D. (1990). Models of Career Decision Making. In: D. Brown; L. Brooks (eds.), Career Choice and Development. San Francisco, Jossey-Bass, p. 395-421.
Egan, Gerard (1998). The Skilled Helper. (Sixth edition). Brooks/Cole Publishing Company.
Ertelt, B. J.; Schulz, W. E. (2002). Handbuch Beratungskompetenz. Leonberg, Rosenberger Fachverlag.
Janis, I. L.; Mann, L. (1977). Decision Making: A Psychological Analysis of Conflict, Choice an Commitment. NY: The Free Press.
Krumboltz, J. D. (1983). Private Rules in Career Decision Making. Columbus, Ohio State University, National Center for Research in Vocational Education.
Omodei, M. M.; Wearing, A. J. (1995). Decision making in complex dynamic settings: A Theoretical Model Incorporating Motivation, Intention, Affect and Cognitive Performance. In: Sprache und Kognition. 14, p. 75-90.
Osipow, S. H. (1983). Theories of Career Decision Scale. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall.
Rogers, C. R. (1951). Client-Centered Therapy. Boston, Houghton Mifflin.

 

Rajaleidja, 2011