Tagasi | Prindi

Palgaga seotud mõisted ning trendid

Palga puhul on enim kasutatavad järgmised mõisted: keskmine palk, mediaanpalk, reaalpalk, miinimumpalk ja alampalk. Keskmist kuupalka jaotatakse omakorda bruto- ja netokuupalgaks.

Kui avaldatakse uued andmed keskmise palga kohta või kui võrreldakse oma palka keskmise palgaga, siis arvatakse sageli, et ega keskmine palk kõige õigem just ei ole ja seda mõjutavad üksikute rikaste palgad. Niisugused väited on osaliselt õiged, kuid loovad siiski pigem väära pildi keskmise palga kujunemisest ja sellest, kas väljatoodud number on õige või mitte.

Nii keskmise palga kui ka teiste palgamõistete puhul on tegelikult kõige olulisem teada, kuidas täpselt arvutamine käib ja mida väljaöeldud number tegelikult mõõdab.

Palka puudutavad mõisted
 

• Brutokuupalk sisaldab kahte liiki tasusid, s.o tasu töötatud ja mittetöötatud aja eest koos kohustuslike maksetega (tulumaks, töötuskindlustusmakse ja kohustatud isiku kohustusliku kogumispensioni makse).
   
• Netokuupalk ei sisalda kohustuslikke makseid (tulumaks, töötuskindlustusmakse ja isiku kohustusliku kogumispensioni makse).

• Tasu töötatud aja eest – siin kajastuvad ajatöö- ja tükitööpalk, lisatasu ületundide, öötöö, puhkepäevadel ning tervisekahjulikes tingimustes töötamise eest, kvalifikatsioonitasu jt makstavad lisatasud ja preemiad, mille arvestamise aluseks on töötatud aeg.
   
• Tasu mittetöötatud aja eest – siin lähevad arvesse puhkusetasu, tööseisakutasu, osaliselt tasustatava puhkuse tasu töömahu või tellimuse ajutisel vähenemisel, taseme- või töökoolitusel viibimise ajal makstud tasu. Siia kuuluvad ka need lisatasud ja toetused (nt puhkuse- ja jõulutoetused), mille arvestamise aluseks ei ole töötatud aeg. Brutopalgas kajastub veel mitterahaline ehk loonustasu (nt toit ja jook, tööandja auto kasutamise kulud oma tarbeks).

Kõik need komponendid mõjutavad keskmise brutokuupalga kujunemist ning selle tõusu või langust. Kui keskmine brutokuupalk tõuseb, siis kindlasti on tõusnud ka osa palgatöötajate brutokuupalk, mis ei tähenda, et kõigi palgatöötajate brutokuupalk oleks muutunud.

Palgasaajad võib jagada kolme gruppi: esimeses grupis palk tõuseb, teises langeb ja kolmandas grupis jääb samale tasemele. Keskmise palga tõus näitab, et esimese grupi summaarne palgatõus on olnud suurem kui teise grupi langus. Teiste sõnadega – kuigi on töötajaid, kelle palk ei muutunud või isegi langes, leidub töötajaid, kelle palk tõusis. Kindlasti tuleb meeles pidada seda, et keskmist palka või sellest kõrgemat palka saab alla poole palgasaajatest. Võrdselt kahte ossa jaotataks palgasaajad juhul, kui räägitakse palga mediaanist – s.t mediaanpalgast saavad pooled palgatöötajad vähem ja pooled rohkem palka.
 

• Reaalpalgaks nimetatakse kaupade ja teenuste hulka, mida saab tinglikult osta hinnaindeksiga korrigeeritud rahalise palga eest.
   
• Miinimumpalga (või alampalga) alammäär lepitakse kokku kahepoolsetel läbirääkimistel (ametiühing ja tööandjate liit) ning kinnitatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.

Palgaandmete avaldajad ja nendevahelised erinevused

Eestis avaldavad palka puudutavaid andmeid Statistikaamet (SA) ning Maksu- ja Tolliamet (MTA). Oluline on tähele panna, et SA ja MTA andmed ei ole võrreldavad. Kolm peamist erinevust kasutatavate metoodikate vahel on järgmised:
 

1. Tasuliigid

SA avaldab keskmist palka, mis sisaldab järgmisi tasuliike: aja- ja tükitöö tasu, puhkusetasu, mitterahaline ehk loonustasu, ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud. MTA ei avalda keskmist palka, vaid isiku kohta tehtud erinevaid väljamakseid, mis on seotud töösuhtega.

2. Ajaline nihe

SA andmed on tekkepõhised, MTA andmed aga kassapõhised. Näiteks augustis teenitud palk läheb SA arvestuse kohaselt augusti arvestusse, ent MTA arvestuses septembrisse, millal see välja makstakse. Juhul kui töötajale makstakse välja korraga kahe kuu palk (või palk ja puhkuseraha), kajastub see SA palgastatistikas tekkepõhisuse tõttu õigesti, kuid MTA andmete järgi sai töötaja kätte tavapärasest 2 korda suurema väljamakse.

3. Töötajate arv

Osalise ja täistööajaga töötajate palga võrdlemiseks taandab SA töötajate arvu täistööajale. Täistööajale taandatud töötajate keskmine arv arvutatakse järgmiselt: täistööajaga töötajate arv + osalise tööajaga töötajate arv, arvestatud proportsionaalselt töötatud ajaga (nt kaks poole koormusega töötajat arvestatakse ühena). Brutokuupalkade kogusumma jagatakse täistööajale taandatud töötajate keskmise arvuga.

MTA võtab arvesse kõik isikud, kellele on tehtud väljamaksed, sõltumata kas väljamakse on inimesele tehtud täistööaja või osalise tööaja eest. MTA andmetes on töötajate arv kasvav, st iga tööturul käinu on arvel, sõltumata tööturul veedetud ajast (nt kas 1 kuu või 12 kuud). Andmete aluseks on maksudeklaratsiooni TSD lisa 1 (väljamaksed koodiga 01); deklareeritud väljamaksete kogusumma jagab MTA inimeste arvuga, kellele väljamakseid on tehtud.

Palga muutumine viimasel kümnendil

Palga muutumisega seotud trende saab viimasel kümnendil jagada kaheks. Aastaid 2000–2008 iseloomustas keskmise palga kiire kasv. Netokuupalk tõusis neil aastatel ka oluliselt enam kui tõusis tarbijahinnaindeks. Teisisõnu, palgad tõusid kiiremini kui hinnad. Ka veel 2008. aastal, kui tarbijahinnaindeks tõusis eelmise aastaga võrreldes koguni 10%, tõusis keskmine netokuupalk eelmise aastaga võrreldes 15%.

Aastaid 2009 ja 2010 iseloomustas aga palgatõusu peatumine. Kui 2009. aastat iseloomustas lisaks palgalangusele ka väike hindade langus, siis 2010. aastal on 2009. aastaga võrreldes püsinud palgad samal tasemel, kuid hinnad on alustanud uuesti tõusu. Samas oli keskmine netopalk 2010. aasta IV kvartalis pisut kõrgem kui 2009. aasta IV kvartalis, mis küll ei muutnud seda, et reaalpalk langes lisaks 2009. aastale ka 2010. aastal.


Joonis 1. Keskmine netopalk ja tarbijahinnaindeks (eurot, %)
Allikas: Statistikaamet, Märkus: Muutused protsentides

Palk ameti- ja tegevusalade lõikes

Keskmise palga suurus sõltub paljudest teguritest. Olulisim mõjutaja on kindlasti tööoskuste tase, kuid alati ei pruugi väga heade tööoskustega kaasneda soovitud palgatase. Nimelt võib palka mõjutada näiteks ameti- ja tegevusala, samuti sugu või vanus. Kõrgeimad palgad on kõrgematel ametnikel ning juhtidel, kellele palgataseme poolest järgnevad tippspetsialistid.

Konkurentsitult madalaimad palgad on lihttöölistel, kelle palk moodustas nii 2007. kui ka 2010. aastal vähem kui 50% kõrgemate ametnike ja juhtide keskmisest palgast. Palgaskaala alumisse poolde kuulusid ka näiteks teenindus- ja müügitöötajad. 2010. aastaks tõusis keskmine netopalk siiski kõigil ametialadel, kuid mitte võrdväärselt. Palgatõusu tempo oli kõige kiirem põllumajanduse ja kalanduse oskustöölistel ning aeglasem oskus- ja käsitöölistel, lisaks seadme- ja masinaoperaatoritel (vt. Tabel 1). Erinevused on kooskõlas ka aastatel 2007–2010 toimunud muutustega majanduses, kus nõudlus põllumajandustoodangu järele pigem suurenes, kuid töötlevat tööstust tabasid raskused.

Tabel 1. Keskmine netopalk ja selle muutumine ametiala lõikes. %.
Allikas: Statistikaamet

Lisaks erinevustele ametiala lõikes erinevad üksteisest oluliselt ka palgad eri tegevusalade lõikes. Üle 1000 eurosed keskmised brutokuupalgad olid 2010. aastal info ja side, finants- ning kindlustustegevuse alal, samuti energia tootmisega tegelevas sektoris. Kõigil ülejäänud tegevusaladel jäi keskmine brutokuupalk 2010. aastal madalamaks kui 1000 eurot.

Ameti- ja tegevusala saab pidada palka mõjutavateks struktuurseteks teguriteks. Individuaalsed tegurid nagu näiteks omandatud haridustase; sugu ja vanus omavad samuti palga suurusele olulist mõju. Nii on viimasel kümnendil suurem tõenäosus kõrgemat palka saada kõrgema haridusega parimas tööeas 25–49-aastastel töötajatel; samuti on püsinud meeste ja naiste vaheline palgalõhe.

Kokkuvõtteks

Palgaga seotud mõistete arvutuskäigu tundmine ja teadmine, millistest komponentidest koosneb bruto või netopalk, võib ennetada töövõtja ja tööandja vahel tekkivaid probleeme. Info palgatasemest tegevus- ning ametialade lõikes aitab kaasa karjääri planeerimisele.

Palgataset silmas pidades võiks valikuid tegevatele noortele anda soovituse seada suund karjääriteel tippspetsialisti või juhina töötamiseks ning seda soovitavalt näiteks info ja side või finantsalal. Antud valik ei pruugi aga kõigile sobida – põhjus võib olla näiteks tegelik huvi puudumine eriala ja ameti vastu või suutmatus võtta juhi ametiga kaasnevat vastutust. Meelepärast sissetulekut saab teenida ka muudel ametikohtadel ja tegevusaladel – selle eelduseks on omakorda kõrge professionaalsus oma ametis.

Kasutatud allikad
Autori arvutused
Maksu ja Tolliamet
Statistikaamet
 

Artikli autor: Siim Krusell
Artikli ja jooniste valmimist toetas Euroopa Sotsiaalfond
Rajaleidja, 2011