Teet Teder
Rapla Ühisgümnaasiumi 12. klassi õpilane

Tulevik ja karjäär

Olen noor ja kardan – kõike. Miks? Sest olen noor. Sest olen kogenematu. Sest olen algaja. Sest minu kael on kui uhke pilliroog – kõrge, aga rabe. Tegelikult pole ta isegi kõrge mitte, ainult rabe.

Jah, nüüd on see aeg käes, mida nii kannatamatult ootasin. Abiturient. Kõlab ju uhkelt. Imelik, kui aeg lõpuks käes, ei tundugi see enam nii magusana. Ei olegi nii suur ja ilus ja kogenud. Isegi riietus on enamjaolt sama mis eelmisel aastal. Mis siis uut? Tegelikult ju on - olen tark. Olen täpipealt nii tark, teadmaks, et ma ei tea ikka midagi. Ja see ajabki hirmu naha vahele. Olen ma ikka piisavalt õppinud, et tukk uhkelt lehvimas sirge seljaga klassi astuda ja eksamipliiatsit mudima hakata? Või pean rongist maha jääma ja totaka naeratusega järele lehvitama? On`s minus niipalju, et mulle pandud lootusi kanda? Et minus ei pettutaks. Ka see ajab hirmu peale.

Just nüüd, lõpuklassi jõudnuna, hakkan endast kui täiskasvanud inimlapsest mõtlema. See on aga hirmutav, sest mis siis saab, kui järsku suureks saanud noor ei lõpetagi? Või siiski, aga mitte soovitud tulemustega? Tänapäeval on puudulik haridus tõsiselt võetav oht ja komistuskivi. Meie väikese vabariigi kohta on liialt palju vähese või vale haridusega töölisi. Jah, tõsi ta on, et Euroopa vajab haritud lihttöölisi, aga siia see koer maetud ongi. Sest just haritud töölistest meil napib. Siinkohal meenutan, et üle oma varju hüpata ei maksa. Muidugi on unistused ja suured plaanid need, mis elus edasi viivad. Aga kõik ei saa olla kuningateks, tagaplaanil, kuid mitte vähemtähtsad on ka kojanarrid ja õuedaamid. Selles aga hirmu fenomen seisnebki. Teen ma õigesti, et pürin järjest kõrgemale, kust ka kukkumine valusam, või lepin vähemaga, olles nii-öelda täheks põrgus? Või vastupidi, ehk olen võimeline ka taevaredelil end ülespoole upitama?

Õigesti valitud haridusteest sõltub kogu järgnev elu. Hea lõputunnistus tähendab head töökohta. Hea töökoht võimaldab head palka. Hea palga eest saab ilusa kodu. Ilusas kodus ilus perekond. Olen välja jõudnud tähtsamani. Just pere ja oma kodu on see minu eldoraado. See kauge kuldne unistus. Nagu “Tões ja õiguses” leidis Andres oma “kuldvillaku” Vargamäelt, püüan ka mina midagi päris oma. Tahan leida kohta, kus kitsast rabarajast teha tee, mida mööda saab kahe hobusega kõrvu käia. Kohta, kus lagedast väljast vormida ilus viljapuuaed. Muidugi on võimalus jääda ka lapsepõlvekoju, aga see pole minu Vargamäe. Olen alati käinud pigem vähemtallatud või suisa rohtunud radu. Kavatsen nii ka jätkata. Ei oma tähtsust, kas kõrvutan end Eespere või Tagapere peremehega. Oluline on, et olen enda peremees.

Ilusas kodus ilus perekond. Sellest mõttest koorub hirm, mis ei ole omane mitte ainult noortele. Just selles “õiges” kahtlevad kõik. Ka 50-aastane elukogenud inimesehing võib enese kõrvale samaväärse kaaslase leida, ent siiski tema õigsuses kahtlema jääda. Kuidas saakski keegi selles kindel olla? Elunäitemängu tulevased vaatused on nägemata ja vaevalt et kellelgi ka käsikirja on. Unistada muidugi võime armastavast ja abivalmis kaasast, ent leides jääb alati kahtlus nähtamatu sügava põhja osas. Need kahtlused on õigustatud.
Tänapäeva elupildis on ju nii tihti näha lagunenud perekondi. Enamasti põhjuseks alkohol, narkootikumid, rahapuudus ja nende mõjul üliaktiivseks muutunud pereisad, kes nõu ja tihedamini jõuga olukorda “päästa” püüavad. Siinkohal on abivahend lahutused, aga seda teed lähevad õnneks või kahjuks vähesed. Lahtiseks jätan otsuse seetõttu, et lahkuminek säästab küll täiskasvanud asjaosalisi, ent kuidas teha selgeks 5-aastasele pisipõnnile isa kooselu teise naisega?

Häda on ka sellealastes seadustes. On küll loogiline, et abielu jooksul kogutud vara jaotamisele läheb, aga keegi ei küsi, kes selle tegelikult kogus. Teleri ees lamaskledes, lahtine õlu põrandal liisumas ja poolik võileib padjal vedelemas, kasvab sammal turjale, kuid kuidagi ei suurene pangaarve. See-eest tegelik leiva lauale tooja on hoopistükkis hoolas pereema. Kui nüüd ühel poolel altari ees antud tõotus nii heas kui halvas iivet edendada ununeb ja lahutuse mõtteid sünnitab, tekib kohe küsimus, kuidas jaguneb leivakapp. Valus tõde ja karm õiglus oleks, et sellele “diivanipadjale” jäävad ainult kapinupud, aga kuldse kapi sisu hoopistükkis nägemata. Paraku on ametnikud teist meelt, mistõttu nii mitmedki õigustatud lahutused ära jäävad ja vaid meeletuid tülisid tekitavad, kus kannatajateks tihti pere noorimad.

Alkohol, narkootikumid ja rahapuudus on küll tihti kodude lagunemise põhjuseks, aga kindel koht on neil ka tänapäeva noore igapäevaelus. Vaadates kaasaja meelelahutuse kirevat kava, näeme, et üritusi on küllaga ja vaba aega, mis kurje mõtteid tekitaks, justkui polegi. Aga kahjuks on mõnedki vahvad kavad kokku pandud mitte ainult lõbusale noorele, vaid leiavad õhkõrna valge pulbriga kauplevate diilerite soovimatut osavõttu. Ei ole raske märgata üleolevas meeleolus peolist, kes pahaaimamatult meelemürki keeleotsaga puudutaks. Muidugi tuleb siinkohal süüdistada iseend. Andestamatud on aga juhtumid, kus kurja juur salaja tee lõbutseva noore joogitopsi leiab, too aga hiljem õudusega eneses sõltlase avastab. Kuid ring on nüüd sulgunud ja sellest pöörisest leiavad tee välja vaid tugevamad.

Ei ole ka saladus, et nii mõnedki pealinna tuntumad klubid just sellega magusat maksuvaba raha teenivad. Esiteks tasuta näidiseid jagades, hiljem meelemürgi kalli kaubamajana tegutsedes. Siit tulebki sõltlase edasine probleemide jada. Põhimureks – kust leida raha? Tänapäeva ühiskond on kahjuks sellele mõelnud ja seepärast nii varmas noori põhjatusse kuritegevuse mülkasse tirima. Kerge raha mõjub oopiumina ja varsti ei otsitagi tööd seaduslikult, sest ebaseaduslikkuse tööpõld on lõputu.

Noore abituriendina kardan ennekõike lõpueksamite rasket jada ja hariduserongist mahajäämist. Kahjuks ei ole see aga praeguse noore ainuke mure ning tänapäeva ühiskonnal on nii mõndagi varuks. Raske koormana peale langevad, kuid õhkõrna lahenemislootusega on narkootikumide orjus ja sellest tulenevad probleemid. Olulisel kohal on ka mõtisklustest tekkinud hallid muremõlgutused. Nende hulka kuulub näiteks abikaasa lai valik. Sest kuidas saakski keegi kindel olla, et just see neidis või noorsand on mulle kõige õigem nii heas kui halvas? Siit aga edasine. Kõik tahavad mingisugust jälge jätta. Vanematekodu on nende astutud rada ja seda sügavamaks tallata oleks justkui odav koopia. Tahan selle esimese sammu ikka ise teha. Veeretada vundamendikivi kohta, kus veel keegi teine käinud pole. Aga kivid maksavad ja raha tuleb teenida. Selleks vajan aga head haridust. Kuid kui minus pole piisavalt seda, mida ka kulbiga ei pane, mis siis saab? Üle oma varju hüpates olen kannatajaks vaid mina.

Raske on tänapäeva noore amet. Kahju, et selle eest palka ei saa.