Kõik sõltub minust endast
Siim Puidet

Iga inimene elab kogu oma elu väejuhina, sest elu on justkui pikaajaline sõda, mis tuleb meil enestel võita. Iga eluetapp on lahing ning kui väejuht ei suuda õiget strateegiat välja töötada, siis on oht see lahing kaotada. Kuid on teada, et pärast iga kaotatud lahingut on väeosal vähem jõudu  järgmises võitluses vastupanu osutamiseks. Samas leiavad sõdurid igast võidust innustust ning lootust, et järgmisel korral suudaks veel enam. Ometi ei või kunagi kindlalt loota ühele, alguses nii palju lubavale sõjaplaanile. Seda tuleb pidevalt üle vaadata ning vastavalt vajadusele korrektuure teha, sest vaenlase käigud on ettearvamatud. Vaenlasena saab arvestada meid ümbritsevat maailma, kuna iga uus päev võib teele paisata suuremaid ning väiksemaid takistusi, mida hea õnne korral likvideerida. Seega peame alati valmistuma plaaniväliseks rünnakuks või vajadusel taandumiseks.

 Minu sõda on seni olnud ülimalt lahinguterohke. Seda seepärast, et asusin väga varakult oma väeosaga üksikult sõdima ning unustasin isa ja ema kui liitlased. Sellele aitas kindlasti kaasa ka vanemate abielulahutus. Minu iseseisvus sai alguse umbes kümneaastaselt. Vanemad pole mulle ka vaenlasteks, pigem tagavaravägedeks nagu mina neile. Kui vajan oma sõjas abi, siis nad aitavad ja vastan neile samaga. Enamuse ajast oleme siiski nagu võõrad, seda juba seepärast, et elan internaadis ja kohtun emaga vaid nädalavahetustel (juhul kui ta tööl pole) ning isaga ainult siis, kui meist kummalgi midagi teiselt tarvis on.

Olen väga paljudest lahingutest kaotajana väljunud. Esmalt hakkasin koolist puuduma, sest leidsin endale valed sõbrad ja pidasin nendega pidudel käimist tähtsamaks kui kooli lõpetamist. Hiljem lahkusin ka kodust ning elasin umbes kuu aega tänavatel, vanades lagunenud majades ja bussipeatustes. Siis sain ühe tuttava vanasse korterisse elama asuda, kuid selles puudusid vesi, elekter ja gaas, seega meenutas see pigem oma olemuselt ja välimuselt koobast. Langesin meelemürkide küüsi ning rikkusin kõikvõimalikke seadusi  - olin üsna lähedal kogu sõjakäigu lõpule. Väga paljud inimesed, sealhulgas mu vanemad, tõelised sõbrad ja ka peaaegu võõrad nõudsid, soovitasid ning isegi palusid, et ma taas korralikuks ja reaalsust tajuvaks inimeseks muutuksin, kuid ma ei kuulanud neid. Olen piisavalt põikpäine ning sel ajal arvasin, et kõik, mis teen, on õige. Praegu ma seda ei arva, kuid usaldan oma otsuste tegemisel siiski ainult iseennast, sest olen kaotanud võime teisi inimesi usaldada. Liialt palju olen teiste tehtud vigade pärast kaotanud ja kannatanud, sest pidasin õigeks kaaslaste arvamust ja tegin otsuseid lähtudes sellest, jättes enda tagaplaanile.
 
2007. aasta 31. augusti ööl vastu 1. septembrit käis mu peast justkui lainetus läbi ning kõik loksus paika. Mõistsin, et võin elada ühe päeva korraga, kuid pean ka tulevikule mõtlema. Olen saanud väejuhiks, kellel on üldine sõjaplaan algusest lõpuni välja mõeldud, kuid teen selles iga päev vaenlase käitumisest lähtudes korrektuure. Praegu on mu eesmärgiks gümnaasiumi lõpetamine, seega olen põhijõu sellele suunanud, kuid üks õnnetu armastuse lahing segab tõsiselt ning mu keskendumisvõime on üpris nõrk. Kooli lõpetamisele järgnevaks sihtmärgiks on ülikool, et omandada kaks või kolm magistrikraadi erinevatel aladel, mis mind huvitavad ja on samas tulusad. Sobival hetkel üritan neis ameteis ka tööd leida, et tagada enesele piisavat materiaalset kindlustatust, oma kodu, igapäevast toitu laual ning piisavat kogust finantsi, et kõik ülejäänud eluks vajalik garanteerida. Samas ei ole ma kunagi miljoneid taga ajanud, sest ei ole ülemäära materialist. Ma ei taha rohkemat, kui läheb vaja mõistlikuks äraelamiseks. Kui olen end majanduslikult piisavalt kindlustanud, loodan perekonna luua, kuid kindlasti mitte varem, sest ma lihtsalt ei ole võimeline taluma mõtet, et mu lapsi võib ohustada nälg või kodutus. Neil peab olema kõik, mida nad vajavad, kuid kindlasti ei taga ma neile kõike, mida nad tahavad, sest ei kavatse neid ülemäära hellitada. Lapsed peavad juba varakult tunda saama, et maailm pole nii ilus, kui see alguses paistab. Üritan neid kasvatada, arvestades oma lapsepõlve puudu- ja ülejääkidega. Arvan, et suudan üsna edukalt oma järeltulijatest mõistlikud inimesed kasvatada, sest üheks minu huvialaks on psühholoogia. Olen aru saanud, kui põnev ja võimas teadus  see on ning kavatsen psühholoogiat ka ülikoolis õppida, et selle ainevaldkonna võimalusi igapäevaelus oskuslikumalt kasutada.
 

Ülikoolis õpetatavad erialad, mille valikul kaalutlen, ongi psühholoogia, õigusteadus ning ärijuhtimine. Kõige tõenäolisem on, et astun esmalt võitlusse psühholoogia magistrikraadi nimel ning hiljem juristikutse eest. Kasutan mõlema ala teadmisi igapäevaelus  ja täiendan ennast mõlemas valdkonnas nii palju, kui seda iseseisvalt suudan. Eriti kasulikud on need oskused praegu õpilasomavalitsuses töötamisel. Olen seal ametlikult sekretär, seega vajan juriidilisi teadmisi, et dokumentatsiooni korras  hoida. Samas olen mitteametlikult ka mentori rollis ning juhatan sisuliselt kogu omavalitsuse tööd. Vajan selleks teadmisi nii psühholoogia kui ka juuravaldkonnas, sest üldiselt pöördutakse enne mingi idee realiseerimist või tähtsat kohtumist minu poole, et kõik korralikult läbi arutada ning kuulda minupoolset hinnangut ja vajadusel oma plaane muuta. Sellega olen igati rahul, kuigi vahel tundub, et töökoorem murrab. Mulle on alati teiste mured ning ideed rohkem huvi pakkunud kui mu enda omad. Vastavalt oskusele nõustan ja abistan teisi ka eraelus ja vähemalt pooltel juhtudel on minust ka kasu olnud – ma ise arvan nii.

Kuna mõlemad alad mind huvitavad, ei näe ma mingit põhjust, miks ei võiks huvitavat, tulusat ja ühiskonnale kasulikku ühendada tulevase karjäärivaliku tegemisel. Kogu mu tulevik sõltub ju minust endast. Olen viimastel aastatel üritanud seda tõestada ning tundub, et siiani olen seda ka üsna edukalt suutnud. Olen suutnud oma haiglaslikust minevikust lahti öelda, võõrduda enamikest toonastest sõpradest ning loobuda peaaegu kõigist meelemürkidest, kuigi nikotiinist ja kofeiinist sõltun endiselt. Otsustasin oma haridusteed jätkata, koju tagasi kolida ning ka ülejäänud elus ning sellesse suhtumises korrektuure teha. Abiks on mul kaks elu läbivat motot:
  • Ela üks päev korraga, kuid hoia ka tulevik silmapiiril.
  • Pole olemas võimatut, on vaid raskesti teostatav.

Tänu neile olen suutnud saada selleks, kes praegu olen ja ma olen sellega ise igati rahul. Minu sõjakäik on üldiselt edukas, kuigi saab ka üksikuid tagasilööke lahingutes, aga väiksed kiired parandused plaanis seavad üldpildi taas paika.

Ma tean, et suudan oma elu ise muuta ning vastavalt vajadusele suunata. See ei pruugi küll alati lihtne olla, aga on võimalik. Pean lihtsalt  tulevikku silmas pidama ning vajadusel suunda korrigeerima, et kindlasti õigesse kohta jõuda. Elu on sõda, mida on hea tahtmise ning strateegia abil võimalik võita.