Otsin, loodan, leian

 

 

„Tähelepanu, tähelepanu! Kell 7.15 väljub rajalt number 2 rong Tartusse!“ kõlab tavalisel esmaspäeval rahulik naisehääl Tallinna raudteejaama valjuhääldist. Tore, mõtlen endamisi. Paariminutiline ootamine karges talvehommikus on juba paras katsumus olnud. Koos paljude teiste varajaste reisijatega haaran oma kotid ning astun saabunud kiirrongi.
Kolmandast vagunist leian suurepärase aknaäärse istekoha ning teen endale õdusa olemise. Peagi pärast piletikontrolli jään rahulolevalt mõttesse. Meenutan, millega olen möödunud nädalal hakkama saanud, mida tahaks lähitulevikus teha ... Kõige eredamalt tuleb silme ette eilne kontsert suures Estonia kontsertsaalis. Esiteks, ruumi akustika oli väga hea. Teiseks on mind alati paelunud Lindgreni ja Lönni projekteeritud hooned, Estonia on kahtlemata üks kahekümnenda sajandi alguse eelnimetatud arhitektide pärle. Õhtune kahetunnine kontsert oli võimas. Dirigendiga oli meil – kammerorkestril – juba proovides suurepärane klapp ning lõpptulemusega jäid kõik rahule. Eriti südantsoojendav oli publiku tuline aplaus ja lilled pärast viimase pala lõppakordi. Ehkki esinemisi tuleb ikka ja jälle, on igaüks neist eriline ja ainulaadne. Selle tingivad repertuaarivalik, saali omadused, orkestri koosseis ja miljon muud pisiasja.
Ja juba lendavadki mu mõtted eilsest päevast kaugemale tulevikku... Huvitav, kui kaua ma niiviisi mitme linna vahet sõidan? Nädala sees tegelen õppimisega ja riigieksamiteks valmistumisega ning nädalavahetustel olen täielikult andunud muusikale. Millal ma teen lõpliku valiku? Ja mille kasuks ma siis otsustan? Need küsimused ringlevad mu alateadvuses juba mitu aastat. Tean, et ühtegi valikut ei tohi hetkeemotsiooni ajel langetada. Vähemalt selliseid, mis puudutavad pikemaajalisi tulevikuplaane. Minusse hoovab sisemine teadmine, et nüüd on aeg ostus langetada. Ent mille kasuks?
Oletame, et valin muusiku karjääri. Nädala sees toimuksid proovid, lisaks sellele tuleks päevas tundide kaupa iseseisvalt oma partiisid harjutada. Kontserdid-esinemised on enamasti õhtuti ja nädalavahetustel. Kas mulle meeldiks selline elustiil? Iseenesest naudin esinemisi ning kontsertturneedel käimisi, maailma avastamist. Esinejana näen ka „telgitaguseid“. Kas ma olen valmis kontsertide järgi oma elurütmi muutma? Usun, et teatud perioodiks ikka. Mõnes projektis osalemine või paar hooaega elukutselise muusikuna on kindlasti huvitav ja arendav. Aga nelikümmend aastat järjest, seda ka pere kõrvalt? Ei tundu eriti reaalsena. Hinges ihkan natuke teisi töötingimusi – hommikust tööaega, vabu nädalavahetusi, teistest sõltumatust.
„Piiks-piiiiks!“ - mu seljakotis oleval mobiiltelefonil hakkab vibroalarm tööle. Lisett on mulle sõnumi saatnud. Paar nupuvajutust ning loen:“Tule kolmapäeva õhtul meie poole, et eksamiks valmistuda.“ Meil on paari klassikaaslasega välja kujunenud traditsioon paar päeva enne eksamit kokku saada ning koos materjal läbi töötada. Praktika näitab, et nõnda kinnistub õpitav palju paremini mällu.Vastan jaatavalt ning laskun taas unistuste hõlma.
Kes minust siis saab? Äkki peaksin end pühendama Liseti kombel mõnele konkreetsele elukutsele, end pidevalt täiendama ning arendama end ühe ameti piires? Mu sõbrannal on vedanud – juba viieteistkümneaastasena teadis ta kindlalt, et temast saab psühholoog. Kohustusliku kirjanduse kõrval loeb ta pidevalt hingeteaduseteemalisi teoseid. Psühholoogia on ülikoolides suhteliselt uus eriala ning kindlasti mitte kõik potentsiaalsed avastused pole veel päevavalgele tulnud. Seega on perspektiivi ise teadustööga tegelda ning mõne põhjapaneva avastuse teha. Kuid mis Liseti arvates olulisim – amet on seotud inimeste aitamisega. Arst ravib inimese organismi-, psühholoog aga hingehaavu. Mõtet edasi arendades – kui inimeses on sisemine tasakaal ning rahulolu iseendaga, on ka ühiskond tervikuna terve ja elujõuline.
Omadustelt on sel ametil mitmeid plusse: kindel tööpäeva pikkus, oma kabinet, erinevate inimestega suhtlemine... Mulle sobiks. Aga võib-olla on veel mõni eriala, mis haakuks minu isiksuseomaduste ja maitse-eelistustega?
Valge paberileht mu käes on täitunud igasuguste kritselduste ja skeemidega. Kui valiksin muusiku/ teadlase/ ajakirjaniku/ politoloogi eriala, milline siis mu elukorraldus oleks? Erinevate pikkustega nooled, kriipsujukud, tingmärgid, lühendid... Märkan, et aeg-ajalt piilub mu „teost“ kõrvalpingil istuv uudishimulik pensionär. Vaatan talle hetkeks küsivalt otsa ning taadike küsib naljatlevalt: „Kas siin on mingi action-filmi stsenaariumi kirjutamine pooleli?“ Seletan, et teen tulevikuplaane. Viimane sõna on nagu pin-kood, mis päästab elu näinud mehe keelepaelad valla. Räägib pikalt ja laialt, kuidas tema oma esimese armastuse – spordi – avastas. Noorena käis Nõukogude Liidus erinevatelt võistlustelt medaleid noppimas, kolmekümnendatest eluaastatest alates on tegutsenud treenerina. Mulle tundub, et ta tahaks minuski tekitada suuremat huvi spordi vastu. Pidevalt kinnitab, et selle elukutsega saab ka pere toidetud. „Noortele on palga suurus elukutse valikul määrava tähtusega“, lausub mees, näitamaks teadmisi nüüdiaja ühiskonnas toimuvast.
Järgmises peatuses mu spordilembene jutukaaslane lahkub. Minu mällu sööbib ta inimesena, kelle arvates seisneb tulevik peaasjalikult spordis. Tema on elanud oma ajastus ja „mullis“ ning näeb elu natuke teises valguses. Nüüdisaja inimest ja ühiskonda ei saa kõrvutada poole sajandi tagusega. Loomulikult on tema jutus ka väärt soovitus: vali üks eriala ja pühendu sellele täielikult. Hea nõuanne, ent kust ma tean, milline on mulle kõige sobilikum? Samas tekib juba järgmine küsimus: kas ma ikka pean terve elu ühe ametiga seotud olema? Tänapäeval on ju nii suur elualade valik ning mitmed tunduvad huvipakkuvatena.
Minu unistuste töökoht on järgmine: tööaeg hommikupoolikul, soovitatavalt isiklik kabinet, suhtlemine inimestega, liikuv töö (mitte terve päeva ühes kontoris tegutsemine). Oleks tore, kui seoses tööga saaksin aeg-ajalt ametialastel välislähetustel käia. Ametialaselt peaks saama oma võimeid proovile panna - ehk avastan endas veel varjatud andeid. Töö ja eraelu võiks selgepiiriliselt lahus olla, s.t väljaspool tööd võtan aega hobidega tegelemiseks ja sõpradega suhtlemiseks.
Hetkeks pööran pilgu aknast välja ning avastan enda üllatuseks, et juba paari minuti pärast peaksin lõpp-peatuses olema. „Nii ruttu!“ ei suuda ma imestust tagasi hoida. Millisele järeldusele ma reisi vältel jõudsin? Kõige kasulikum on järgnevad kuud silmad-kõrvad lahti hoida – mõtteteri võib nii naabritädi jutust kui ka ajalehest leida. Kindlasti võtan osa töövarjupäevast, külastan „Teeviita” ja ülikoolide lahtiste uste päevi ning otsin Internetist materjali, mis aitaks „oma õiget teed“ leida.
Nõnda tegutsedes peaksid hiljemalt kevadeks plaanid selged olema. Millisesse linna, mis ülikooli ja millist eriala õppima... Aga kui ei ole? Siis läheb käiku B-variant, ajakirjanduse eriala. Suvise praktika põhjal tean ajakirjaniku tööst üpris palju – mingeid kolossaalseid pettumusi ei tohiks enam tulla.
Rong peatub. Panen endale sooja talvemantli selga, haaran reisikotid ning väljun vagunist. On aeg tegutsema asuda. Plaane olen juba piisavalt teinud, nüüd peaksin neid realiseerima hakkama. Loodan, et oskan elus avanevaid võimalusi tähele panna ning kasutada. Olemasolevat nautida ja hinnata. Märgata enda ümber toimuvat. Ma ei taha, et elu mööduks sama kiiresti nagu sõit kiirrongis.


Helis Ust, Vinni Pajusti Gümnaasium
12. klass