Eestis on nii vähe trükkplaadi disainiinsenere, et Stoneridge Electronic ASi elektroonikainsener Mirjam Sammul tunneb end oma ametis päris üksikuna.

„Minu ülesanne on skeemiinseneri väljatöötatud skeemi kandmine ja kujundamine trükkplaadile,“ räägib veoautode infonäidikute moodulite trükkplaate disainiv Mirjam. Trükkplaadi kujundamisel peab arvestama elektroonika-, mehaanika- ja tootmisvaldkonna nõuetega, mis omakorda lähtuvad kliendi soovidest ja autotööstuse standarditest. Neid aspekte arvestades tuleb Mirjamil paigutada kõik skeemis ettenähtud elemendid trükkplaadile, et need töötaksid nii nagu elektroonikainsener ette nägi.

Trükkplaat on paljudest seadmetest tuttav roheline plaat, millel on takistid, kondensaatorid, integraalskeemid ja muud elektroonikakomponendid. Pole vahet, kas trükkplaat läheb autosse, telefoni, arvutisse, telerisse – nõuded on küll erinevad, aga disaineri töö on üldjoontes sama.

Skeemiinsener paneb trükkplaadi arhitektuuri paika ja Mirjam visualiseerib arhitekti kujundatu plaadile. „Mulle sobib selline nokitsemine, mis meenutab lapsepõlvest pusle kokku panemist,“ tunnistab Mirjam. „Eesmärk on etteantud komponendid piiratud alale ära paigutada nii, et tulemuseks on funktsioneeriv toode.“



Mirjamile tulevad tema töös kasuks loomuomadused: talle meeldib teha asju korrektselt, süsteemselt ja struktuurselt nii, et tema ja kõik teised saavad aru, kuidas ja mis loogika järgi on trükkplaat tehtud. „Asju saab teha erinevalt,“ teab Mirjam. „Võib teha töötava asja nii, et seal taga on üks suur segadus, aga võib teha ka nii, et toode on loogiliselt kujundatud ja visuaalselt arusaadav.“

Mirjamil on põhimõte: ta näeb juba projekti algfaasis ise pigem rohkem vaeva selleks, et hiljem oleks nii endal kui ka teistel kergem asju üle võtta või edasi arendada. Ta teeb tihedat koostööd mehaanikutega, kellelt tuleb info plaadi suuruse ja kõrguspiirangute kohta, samuti tootmisinseneridega, kelle suuniseid ta peab arvestama.

Stoneridge’il on üksused ka Rootsis, seetõttu teeb Mirjam koostööd ka Rootsi arendusosakonnaga. Projektid ei ole ühe riigi- ega üksusekesksed, vaid hõlmavad inimesi nii Eestist kui ka Rootsit. Mirjam võtab nendega päeva jooksul mitu korda ühendust, jagab oma ekraanipilti ja saab neilt tagasisidet. Projekti kriitilistes faasides sujub töö ladusamalt, kui istuda ühe ekraani taga ja seetõttu tuleb Mirjamil käia ka Rootsis.

Üksik oma erialal

Oma erialale sattus Mirjam teatud mõttes juhuslikult. 1999. aastal pärast Gustav Adolfi gümnaasiumi lõpetamist astus ta Tallinna tehnikaülikooli biomeditsiinitehnika erialale. Üks pool sellest erialast oli elektroonika, teine biomeditsiinitehnika ning alguses tõmbaski teda biomeditsiinitehnika poole. Mõlema eriala alused olid samad: füüsika ja matemaatika.

Kolmandal kursusel tuli minna praktikale ja üks väike elektroonikadisaini ettevõte National Semiconductor kutsus ta enda juurde. See muutis tema edasist tööelu – Mirjam jäi sellesse firmasse aastateks tööle ja lõpetas alles siis, kui ettevõte, siis juba uue nime all Texas Instruments, oma uksed sulges. Sealt edasi viis Mirjami tee Stoneridge’i.



„Sain teada, et naisterahval on elektroonikavaldkonnas väga palju teha ja ma otsustasin oma bakalaureuse- ja hiljem ka magistrikraadi omandada siiski elektroonika erialal“. Praegu tunneb ta end oma ametis aga üsna üksikult – enamik tema eriala lõpetajatest hakkab tööle skeemiinseneridena ja trükkplaadi disainereid Eestis napib.

Ülikooliharidus annab vaid osa elektroonikainsenerile vajalikest teadmistest, väga palju annab juurde praktika. „Enamiku oma tehnilistest teadmistest ja käelised oskused olen ma õppinud puhtalt töö käigus,“ ütleb Mirjam. Arvutiprogramm on tema tööriist, mida ta on aastatega hästi tundma õppinud. Teine asi on avardunud maailmapilt ja teadmine, kui palju erinevaid tegijaid ja tegureid on ühe trükkplaadi ümber.

Alati saab paremini

Elektroonikainseneri aitab tema töös korrektsus, püsivus ja süsteemsus. „Sa pead nägema laiemat pilti, mitte tegema asja kuidagi valmis,“ ütleb Mirjam. Tähtaegadest kinnipidamine on selles töös väga oluline. Seetõttu tuleb ette ka ületunde, vahel on vaja tööd koju kaasa võtta ning nädalavahetustelgi sellega tegelda.

Mirjam on veendunud, et alati saab disainida paremini, kiiremini, efektiivsemalt. „Ma tahan areneda iga projektiga, näha vaeva ning hoida asjad enda ja teiste jaoks arusaadavad,“ räägib Mirjam. „Nii muutun efektiivsemaks, kiiremaks ja korrektsemaks ning need on asjad, mida väärtustatakse.“

Ehkki Mirjam ei näe end nii pea ametit vahetamas ega uues positsioonis, on karjääriteed elektroonikainseneri ees valla. Kui praegune töö end tema jaoks ükskord ammendab, siis võib ta hakata meeskonnajuhina teisi õpetama ja juhendama. „Meeskonnajuhte otsitakse tikutulega, kuid sinna rolli sobivad teatud isikuomadustega inimesed, igaüks seda teha ei taha,“ märgib Mirjam.

 Vaata videost, mida räägib Mirjam Sammul oma õpingutest ja tööst!