„Testija peab olema uudishimulik, natuke paranoiline ja piisavalt delikaatne, et näidata näpuga teiste vigadele,“ räägib Mari Rüütli, kes on töötanud maailma viienda tehnoloogiakontserni Fujitsu Tartu kontoris juba viis aastat.


Kui paarkümmend aastat tagasi oli levinud arusaam, et analüütik mõtleb lahenduse välja, programmeerija teeb selle valmis ning edasi antakse see testijale proovimiseks, siis nüüd on tarkvaraarendus protsess, kuhu testija kaasatakse juba algetapis. „Selleks et olla hea testija, peab aru saama, millised olid kliendi ootused ning kuidas lahendus täpselt valmis,“ leiab Mari. „Testija töö on kergelt kaootiline protsess, kus on väga palju suhtlemist projektijuhtide, arendajate ja analüütikutega, kellele on vaja lõputult küsimusi esitada.“

Mari õppis täiesti tavalises maakoolis Kanepis, kus arvutitunnis õpetati toona vaid Wordi dokumendis tähti kursiivi ja bold’i panema. Esimese päris oma arvuti sai ta alles 12. klassi lõpus. Lapsena unistatud õpetajaametit ta pärast keskkooli aga omandama ei läinud. „Teadsin, et tahan õppida midagi, mis on seotud matemaatikaga, aga pole päris matemaatika, ning kus on eeldus head palka teenida,“ ütleb Mari naerdes. Seetõttu valiski ta Tartu ülikooli informaatikaeriala ja õpetamisindu saab ta töö kõrvalt realiseerida noorte ja täiskasvanute rahvatantsurühma juhendajana.



Praegu töötab Mari umbes 30-liikmelises arendusmeeskonnas ja on üks kaheksast tarkvaratestijast. Tema peamised tööülesanded on valminud veebitarkvara arendusega tutvumine ja selle testimine, leitud vigade raporteerimine, tekkinud ebakõlade selgitamine ja otsustamine, kas arendus on valmis või mitte. „Mulle tundus, et testija amet on piisavalt lihtne ala, kust alustada. See ei vaja alustamiseks väga spetsiifilisi teadmisi, aga annab võimaluse edasiarenemiseks. Tulin kooli kõrvalt Fujitsusse praktikale ja jäingi. Alustada saab võrdlemisi lihtsalt, aga kui süvened, siis pakub see aina enam pinget, sest tehnoloogiad uuenevad pidevalt ja nii õpid kogu aeg juurde. Nüüd olen jõudnud ka automaattestide programmeerimiseni.“

Töö on pidev areng

Tarkvaraarenduse väljatöötamine algab tavaliselt sellest, et kliendil on soov või nägemus, mida selle laheduse abil teha saaks. Riigisektoris kuulutatakse siis tavaliselt välja hange, kuhu tuleb lähteülesande põhjal pakkumine esitada. Erasektoris on see mõnevõrra lihtsam ning kliendiga saab töö sisu üle arutleda juba pakkumise käigus. Aga ühel või teisel moel jõutakse kliendiga viimaks ikkagi ühise laua taha, kus selgitatakse välja kliendi täpsed ootused ning siis on juba analüütiku ülesanne tõlkida see ka tehnilisse keelde. Seejärel asuvad tööle programmeerijad. Kui mingi osa on juba valmis, siis on testija töö analüüsida, kas see töötab nõnda, nagu klient tahaks. „Hästi oluline on jälgida, et valminud jupp ei ajaks katki midagi programmis, millega see ühilduma peab,“ kirjeldab Mari oma tööd. „Põhimõtteliselt on minu ülesanne läbi mängida kõikvõimalikke olukordi, mis lõppkasutajal võivad ette tulla, ning tagada, et tarkvara oskaks vastavalt sellele ka käituda.“

Uusi teadmisi ei omanda Mari seejuures mitte ainult tehnoloogiavallas, vaid ka mujal. Viimati näiteks viis ta end kurssi hobuste valdkonnaga. „Riigiasutuse jaoks tuli luua hobuslaste register ja sellega seoses pidin kaevuma lõppkasutaja ehk aretusühingute maailma, et aru saada nende vajadustest ning ootustest. See oli väga keeruline ja mahukas, kuid põnev projekt,“ räägib Mari. Praegu töötab ta hoopis Soome riigi heaks. Sealsed omavalitsused vajasid haldustarkvara ümberkirjutamist ning koostöös Soome Fujitsu kolleegidega on Maril ainulaadne võimalus selles projektis ka osaleda. „Kõik hommikud algavad meil Skype’i koosolekuga, kus iga tiimiliige räägib, mida ta tegi eile, mida plaanib teha täna ja kas tal on sealjuures mingeid probleeme, mis lahendamist vajaks. Meie meeskond on laiali neljas linnas – Tartus, Tallinnas, Helsingis ja Oulus, aga tarkvaraarenduses on pidev suhtlemine ja infovahetus väga olulised.“

Töö on väga mitmekesine

Fujitsu klientideks on ministeeriumid ja ülikoolid, majandustarkvara poolelt ka tootmisettevõtted. Lühemad projektid kestavad pool aastat kuni aasta ning selle vältel tavaliselt tiimi ei muudeta. Pikemate projektide puhul on testija otsustada, kas ta soovib ühel hetkel vaheldust ning näiteks mõne muu projekti tiimi juures töötada.
„Tavaliselt on üks arendus jagatud väikesteks ülesanneteks. Hea, kui see ei nõua rohkem kui üks päev. See piirab ära, mida sa testid ning annab võimaluse parandused ka kiiresti sisse viia, sest ei pea kogu süsteemi hakkama ümber tegema. Vahel tuleb läbi viia ka nn smoke-teste, kui käiakse kogu süsteem tervikuna läbi kontrollimaks, ega vahepeal pole muudatusi tehes midagi katki läinud,“ kirjeldab Mari.



Testija amet on hüppelaud

Kuigi Marile ta töö väga meeldib, siis elukutseliseks testijaks ta päris jääda ei plaani. „Mida rohkem teadmisi tekib, seda põnevamad tunduvad need valdkonnad, mida sa alguses kartsid. Nüüd ma tahaks süsteemi rohkem süveneda ja ise ka programmeerida.“ Testija ametikohalt on võimalik liikuda nii analüütikuks kui ka arendajaks. Kellel on tugevad juhiomadused, siis ka projektijuhiks. „IT-firmades on võrdlemisi tavapärane, et kui ühest ametist saab küll ja on eeldusi teiste tööülesannete täitmiseks, siis seda ka võimaldatakse. Samas tõstab eri ametikohtadel töötamine ka kompetentsi – näiteks testija ametis olnud arendaja suudab palju paremini mõista, mida testija ootab.“

Mari hinnangul sobib testijaks inimene, kes on uudishimulik ning piisavalt loov, et ette kujutada võimalusi, kuidas süsteemi katki teha. Kuna valdavalt tuleb anda negatiivset tagasisidet, siis ei tohi muutuda isiklikuks, vaid läheneda süsteemi seisukohalt. „Aeg-ajalt võib olla vigu, mille tekkepõhjuseid võid mitu päeva taga ajada, aga kui need lõpuks leiad, siis tunned kohe, et oled midagi saavutanud,“ lisab Mari.