„Kui alguses võibki bioanalüütiku eriala õppima asudes olla pisut võõras, siis tasapisi hakkab kindlasti meeldima,“ lubab ligi kümme aastat maakonnahaigla laboris töötanud Terje Tanila.

Terje lõpetas 2005. aastal Tartu Meditsiinikooli (praegune Tartu Tervishoiu Kõrgkool) bioanalüütiku eriala ning asus kohe peale lõpetamist tööle Rakvere Haigla laborisse. “Tegelikult käisin siin ka viimasel kursusel praktikal ja siin hakkas kohe ka meeldima. Siia laborisse oli töötajaid vaja ning seega ka siia tulin.”

Kuigi koolis õpitut nimetab Terje vajalikuks, tuli töökohal palju asju juurde õppida ning seda tuleb teha tema sõnul bioanalüütiku töös pidevalt. „Koolis õpetatakse teooriat, ent aparaadid on erinevad ja iga konkreetset neist tuleb õppida käsitlema.“ Ta märgib, et vajalikul tasemel laboris töö selgeks saamiseks läks tal umbes aasta. „Alles siis sain hakata olema iseseisvalt valvetes. Kuni selle ajani töötasin ikka kogenuma kolleegi juhtimisel.“


 

Aparaadid peavad olema korras

Maakonnahaigla labori töö eesmärk on selge – siia tuuakse patsientide kehavedelike proovid ning neid uuritakse, eesmärgiks aidata arsti diagnoosi panemisel ning ravi määramisel. Mitmed aparaadid on täisautomaadid, sisuliselt robotid. Tulemused lähevad küll otse arvutiprogrammi ehk haigla infosüsteemi, ent arvulised näitajad tuleb Terje sõnul kindlasti ka mõttega üle vaadata, sest aparaat võib erandjuhtumitel ka mingil põhjusel tulemuse valesti näidata. „Seal võib näiteks reagent otsa saada. Siis tuleb aparaate hooldada ja reagente lisada. Päev algabki sellega, et tuleb veenduda, et aparaadid töötaksid ja vajaduse korral teha hooldusprotseduur. Aparaadid peavad olema korras,“ ütleb Terje väga veendunult. Ta märgib, et vahel võivad aparaadid ka päris katki minna, siis tuleb kutsuda Tallinnast kohale tehnik. Loomulikult on ka sellega arvestatud ning peaaegu kõiki aparaate on Terje sõnul laboris topelt, et töö ühe rikki minekul ei seiskuks.

Lisaks aparaatidele on laboris olemas ka töölõik mikroskoobiga - mikroskoopia. Selleks tuleb istuda mikroskoobi taga ja uurida preparaate eesmärgiga leida üles esineda võiv patoloogia. Preparaate sääraseks läbiuurimiseks on umbes paarkümmend päevas. Mikroskoopiat nimetab Terje aparaatidega tööga võrreldes tunduvalt keerulisemaks, aga samas ka huvitavamaks. „Mikroskoopiaks tuleb ka praegu ikka pidevalt juurde õppida. Oskus tuleb kogemustega,“ jutustab Terje.

Iga töötaja on laboris igapäevaselt erineva töölõigu juures, ühel päeval tuleb töötada näiteks automaatanalüsaatoril, teisel päeval töötab sama analüütik mikroskoobiga, kolmandal võtab vereproove ja nii edasi.


 

Tööriietus ja hügieen

Vereproovide võtmine on töö, mille puhul bioanalüütik puutub ise kokku patsiendiga. „Selleks tuleb minna haigla osakonda, kuid samas tulevad mõned patsiendid ise laborisse.“ Terje räägib, et vereproov võetakse tavaliselt vaakumkatsutisse, mis viiakse aparaadi juurde, kus töötab siis sellel päeval vastava aparaadi juures töötav laboritöötaja. „On ka proove, mis saadetakse edasi Tallinnasse või Tartusse, sest maakonnahaiglal ei ole keerukamate probleemide jaoks pädevust või aparatuuri.“

Erinevatest töölõikudest meeldib Terjele kõige rohkem tema enda sõnul verevõtmine. Selle juures saab suhelda inimestega ja ka praktilised oskused ei unune. „Mikroskopeerimine on ka huvitav. Aparaatidega töö on kõige rutiinsem,“ tunnistab ta.

Laboritöö nõuab ka veidi spetsiaalsemat riietust ja varustust, mille kirjeldamine tuleb Terjel kiirelt: „Kitlit kasutatakse tänapäeval vähe, enamasti on seljas kostüümid, osakonda verd võtma minnes kasutatakse ka maske. Küüned peavad olema hoolitsetud, kunstküüned ei ole lubatud. Tööpäeva jooksul tuleb sageli käsi pesta ja spetsiaalse vahendiga desinfitseerida. Enamasti on kindad käes.“ Hügieeniharjumus jäi Terje sõnul külge juba koolist, seal nõuti seda regulaarselt ja nii tekkis ka harjumus.
 




Ei ole lihtsalt üks suvaline veri

Tavaliselt algab ja lõpeb laboritöö traditsioonilistel aegadel, kestab kaheksast viieni, aga korra-kaks nädalas on vaja olla ka öises valves. „Siis oled üksi laboris ja teed erakorralisi analüüse. Neid tuleb öö jooksul väga erinevalt, mõnikord kuni kolm-nelikümmend, vahel kümmekond, vahel mõnda analüüsi üks-kaks öö jooksul.“
Terje on väga rahul ka paljude koolitusvõimalustega, pidevalt saab ennast täiendada. „Eelmisel aastal oli Tartus näiteks väga huvitav patoloogiaalane koolitus. Meie erialal on pidev enesetäiendamine väga tähtis“, rõhutab Terje taaskord varem öeldut.

Bioanalüütiku töö positiivseks küljeks nimetab Terje soovi ja võimalust inimesi aidata. „See on hea tunne, kui saad aidata panna õiget diagnoosi, mille järel saab patsient õiget ravi. Saad head teha.“ Terje tunnistab küsimise peale, et ta lausa tajub laboris, et see ei ole lihtne anonüümne veri, vaid et tegemist on kellegi konkreetse inimese verega ning inimese abistamine on ka osake tema tööst.

Loomulikult peab selles valdkonnas töötav inimene olema täpne ja korrektne. Arusaadavalt peavad bioanalüütikul olema üsna head teadmised biokeemiast, samuti tuleb aru saada põhitõdedest füüsikas ja osata kasutada aparaate. Samas tunnistab Terje, et talle kooliajal reaalained sugugi ei istunud ning tööks haigla laboris ta sel ajal küll valmis ei olnud. „Siis ma ei teadnudki sellisest ametist midagi, tahtsin hoopis saada ämmaemandaks. Koolis sisseastumisel tehti aga mingi eksitus, esialgu öeldi, et sain ämmaemanda erialale sisse, ent siis selgus, et hoopis bioanalüütikuks.“ Tagantjärele on Terje aga sellise asjade käiguga rahul, töö laboris on talle hakanud meeldima. „Kui ka alguses on see eriala võõras, siis tasapisi hakkab kindlasti meeldima. Kui käisime praktikal erinevates laborites, siis sain juba aimu, mida see töö tähendab. Tegelekult on huvitav,“ on Terje Tanila kindel.

Loe ka bioanalüütiku ametikirjeldust Rajaleidja ametite andmebaasist.

Rajaleidja.ee, 2013

Artikli ja fotode autor Lauri Leet

Rajaleidja ametite persoonilood valmivad Euroopa sotsiaalfondi, Haridus- ja teadusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi toel.