„Fotograafi asi on sündmus või olukord lugejale pildi näol põnevaks teha, piltidega peab suutma loo ära rääkida,“ sõnab pikka aega maakonnalehes töötanud ning nüüd vabakutselisena hakkama saav Andrus Eesmaa. Olles fotograafia vallas iseõppinu, rõhutab ta nii enese pideva täiendamise kui ka enda töö reklaamimise olulisust.

Andrus Eesmaa on praeguseks pressifotograafina töötanud üle 16 aasta. Kaheksakümnendate lõpus Politseakadeemia kriminaaluurijana lõpetanud noormees siirdus esialgu tööle politseisse, ent üheksa aastat hiljem tehti talle maakonnalehest Järva Teataja pakkumine, millest oli raske keelduda. Ta kutsuti toimetusse fotograafiks. „Politseikoolis kriminalistika tudeerimine tähendas tegelikult ka fotografeerimise põhitõdede õppimist, ent politseis tähendab see pigem üksikute detailide pildistamist, ajalehes tuleb pildistada ka tausta ja kõike sellega kaasas käivat.“

Andrus ise naerab tagantjärele ja selgitab, et alustamise hetkel ajalehte proovitööd tehes oli ta mõningase fototausta olemasolu tõttu esialgu üsna enesekindel, ent peale ilmutamist selgus siiski, et tulemus on üsna kehvake. „See oli siis veel filmilindile pildistamise aeg, mil pidi must-valgeid pilte pimikus ilmutama ning minu omad tulid väga tumedad ja seal oli inimese nägu võetuna liiga lähedalt, praktiliselt mingi taustata. Õige pressifoto põhimõtted said selgeks ikkagi hiljem töö käigus.“


Pool päeva pimikus

Algusaegu Andrus väga detailselt nüüd enam meenutada ei suuda, ent ajalehe juures kõige uue õppimist oli esialgu kindlasti piisavalt. „Kõik see kadreerimine, et sa ei võtaks liiga üldist pilti, et sa oskaksid märgata tausta, see on esialgu ikka raske teema. Pool päeva pimikus istuda ja ilmutada, ega seegi lihtne olnud. Minu jaoks uue kogemusena tuli nii värvifotod kui ka digitehnika umbes sajandivahetuse paiku, siis oli vaja jälle uusi asju õppida“

Järva-Teatajas töötades on Andrus üheksakümnendate lõpus läbinud ka kursused kunagises Eesti meediakeskuses, kus ühe britist õppejõu käe all tehti ka praktilisi ülesandeid ning pildistati linnakeskkonda. „Kuna seal olid kohal ka paljud tippfotograafid, tundsin ennast küllalt ebakindlalt. Paljud olid seal õppinud fotograafid, mina olen aga nii öelda isehakanud.“ Ta tunnistab, et ei oska hinnata, kuivõrd palju sellest kursusest sisulist kasu oli, ent siiski on tal peale seda vajaduse korral ka ette näidata paber, kus seisab et fotograafia põhitõed on omandatud. Loomulikult näitab Andruse tööoskust ja pädevust igasugustest paberist enam aastate jooksul saadud tunnustus: tema tööd kahel korral pälvinud aasta parima pressifoto tiitli olemusfotode seas.


Pidev kihutamine usalduse piiril

Maakonnalehes reportaažidel käimine on üldiselt piisavalt keeruline, sest iga keskkond, kus tuleb pildistada on valguse ja tausta mõttes erinev ja kvaliteetsed fotod tuleb samas kätte saada igalt poolt. Palju on ka maakonnas ringisõitmist ning mõnikord jooksevad sündmused ka kokku ning tuleb sisuliselt olla mitmes kohas korraga. „Kõik see on tegelikult üsna närviline ning autoga kihutamisel saadud trahve keegi kinni ei maksa, seega tuleb tihti laveerida lubatu ja lubamatu piiril.“ Siit koorub välja ka üks oluline lisatingimus, mis kaasneb fototööga tänapäeval praktiliselt igas meediaväljaandes – tuleb omada autojuhilube ning sõita „sündmuspaikadele“ ise kohale. „Inimesed peavad sind ka usaldama, sarnaselt ajakirjanikule. Kui keegi pakub sulle huvitavat materjali, ent lisab juurde, et ära mu nime avalda, siis sellest tuleb kindlasti ka kinni pidada,“ avaldab Andrus olulisi nüansse.

Fotograafi töö tähendab töötamist ka nädalavahetustel ja õhtusel ajal. „Kellast kellani töö see ei ole. Kuigi ma sain Järva-Teatajas tööpäeva alustada veidi hiljem kui mõned ajakirjanikud, tuli teinekord pildistamas olla õhtul kell pool üheksa või kümme või ka kaksteist, näiteks Türil kusagil kontserdil või isegi öösiti kui juhtusid suuremad õnnetused, tuli sõita sündmuskohale. Kõik see, eriti nädalavahetuste pidev tööaeg hakkas pikapeale ikka häirima,“ räägib Andrus ka selle töö võimalike raskusi.

Igaljuhul nõuab töö meediaväljaandes fotograafi jaoks sündmustega kursis olemist. Andrus räägib koguni, et suhtles Järvamaal inimestega nii tihedalt, et tema kaudu pakuti ajalehele isegi lugusid. „Fotograaf peab kindlasti olema suhtleja inimene ja esimesed aastad oli ajalehe töö minu jaoks ikka väga huvitav, ent kuueteist aasta jooksul hakkavad üritused siiski korduma ja tekib siiski mingi rutiin ja tüdimus.“
 


Kindel töö muudab mõnes mõttes laisaks

Praegusel hetkel vabakutselisena töötades on rutiini tekkimine üsna vähetõenäoline, ent kas nii elab üks pressifotograaf ära, kas tööd ja leiba jätkub? „Kolleeg Õhtulehest oli ka väga skeptiline kui kuulis mu plaanist, ta arvas, et nii ei ela kuidagi ära. Ent ma praegu ei muretse, küll ära elab. Kindel töökoht teeb samas ka natuke laisaks, pole vaja ennast näidata ega reklaamida näiteks internetis. Nüüd ma näen kui tähtis see promomise pool on.“ Omajagu julgust annab Andrusele ka abikaasa Pamela, kes töötab samuti meediavaldkonnas ning kontakte ja ideid jagades aidatakse teineteise õnnestumistele märgatavalt kaasa.

Ent esmalt peab enne vabakutselisena alustamist olema soetatud korralik tehnika. „Pööratava peaga välklamp, statiiv, kolme sorti objektiivid – teleobjektiiv, normaalobjektiiv ja ka lainurk, pluss fotoaparaat,“ loetleb Andrus tehnikat, mis moodustavad fotograafi peamise varustuse. On ilmselge, et kõike uuena ostes läheb kokku kopsakas summa. Samas on ka kokkuhoiuvõimalusi. „Ei pea kohe varuma omale täiskaaderkaamerat, ajalehtedele ja ajakirjade jaoks saab alustada ka väiksemate peegelkaameratega. Lisaks müüakse ka kasutatud, ent veel hästi töötavaid profiaparaate, nii et kokkuvõttes saab põhivarustuse kätte isegi paari tuhande euroga.“
 

Tehnika kallis, ent on ka kokkuhoiuvõimalusi

Fototehnika maksumusest enam rõhutab pikaaegne maakonnalehe fotograaf pigem selle kasutamise oskuste pidevat lihvimist. „Ma mõtlesin ka ühel perioodil, et nüüd on mul fotoaparaadi kasutamine täiesti selge, ent mõni aeg hiljem selgub jälle, et sul pole midagi selge. Samuti võivad muutuda su oma maitseelistused fotograafina – ühel hetkel tahad hakata näiteks ilma välguta pildistama ja nii edasi,“ selgitab Andrus ning pakub mõningase arupidamise järel, et tihti ei oska algajad fotohuvilised oma kallist peegelkaamet kasutada, pildistades vaid automaatrežiimil.“Tegelikult saab ajakirjandusega alustada ka isegi odavama kompaktkaameraga. Kui on pime või on näiteks spordiüritus, siis kompaktkaameraga jääb küll hätta, ent alustamiseks, esialgu vaid fotograafi töö proovimiseks võib sellest täiesti piisata.“

Fotograafi töötasu koosneb meediaväljande juures töötades tavaliselt põhipalgast, millele võib lisanduda honorar, võimalik on teha ka kaastöid teistele väljaannetele (NB! Ole kursis oma töölepinguga ja uuri, kas sulle on see üldse lubatud) ning Andrus Eesmaa sõnul võimaldab see üldjuhul üsna kena äraelamist. Vabakutselisena võib sissetulek kõikuda loomulikult üsna suurel määral ning siin sõltub kõik juba kõik enda võimekusest, reklaamimisoskusest ning sotsiaalsest kapitalist.
 

Loe ka fotograafi ametikirjeldust  Rajaleidja ametikirjelduste andmebaasist.

Rajaleidja.ee, 2013
Artikli autor Lauri Leet, fotod Andrus Eesmaa.

Rajaleidja ametite persoonilood valmivad Euroopa sotsiaalfondi, haridus- ja teadusministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi toel.