Heili (26) on füsioterapeudina töötanud neli aastat ning kiidab selle töö juures nii vahetut suhtlemist kui ka kasulike teadmiste omandamist ja märgib, et tegemist on veel mitte väga laialt tuntud, ent kiiresti areneva ja vajaliku erialaga.


Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 2009. aastal asus ta tööle Haapsalu Neuroloogilisse Rehabilitatsioonikeskusesse. Ta tunnistab, et tööle asumine oli üsna keeruline, sest Tartu Ülikooli õppeprogramm rõhutab pigem teooriat ning üsna palju konkreetseid töövõtteid ja oskusi tuli omandada juba töö käigus. „Samm-sammult harjusin tööga, suureks abiks olid ka uued kolleegid. Samas sai ka ise meelde tuletatud koolis õpitut ja seostades seda konkreetsete tegevustega.“




Hea suhtleje, kuid mitte ainult

Teoreetilised teadmised ei ole füsioteraapias kunagi ülearused, pigem tuleb ennast ka igapäevaselt tööd tehes pidevalt täiendada. „Isiklikult mina olen kindlasti õppinud peamiselt töö enda käigus ja kindlasti erialastel koolitustel ning iseseisvalt erialast kirjandust tudeerides,“ ütleb ka Heili ning tegelikult tundubki tema näitel, et paljuski peab füsioterapeut olema väga tasakaalustatud ning äärmiselt mitmekülgne inimene – ta peab valdama palju infot, oskama seda kasutada ning samas olema ka hea suhtleja.

Inimestega kontakti leidmine ja nende usalduse võitmine ei ole Heili jaoks töö juures samas olnud kuigi raske. Igale inimese juures vajalik veidi erinev lähenemine on tulnud üsna loomulikult. „Küll aga on see emotsionaalselt mõnikord üsna väsitav, sest et nad ei tulegi tegelikult su juurde mitte ainult oma füüsiliste probleemidega, vaid vajavad tihti toetust ja abi ka emotsionaalselt.“

Eesmärk on loomulikult inimeste funktsiooni taastamine, tegelemine mingi füüsilise probleemiga
, samas tuleb kõigele läheneda empaatiaga ja psühholoogiliselt targalt, ütleb Heili. „Mõnel juhul tuleb siiski öelda üsna konkreetselt – „tõsta jalga, painuta jalga“, ja nii edasi. Kui on aru saada, et nad ei keskendu ja mõtted on ikka mujal, tuleb füsioterapeudil ennast ka tugevamini kehtestada. Paljudel juhtudel saab jututeemast harjutusteni üle minna muidugi sujuvamalt.“

Füsioterapeut Rajaleidjas


Mitmekülgsed ja tihedad tööpäevad

Haapsalust Ida-Tallinna Keskhaiglasse tööle tuli Heili eelmisel suvel, mis muude muutuste kõrval tähendas seda, et siin asus ta tööle enam kardiaalsete, erinevate luu-, liigesprobleemide ning operatsiooni ja traumajärgsete patsientidega. Ta ütleb, et on praegu väga rahul, et omab nüüd kogemust töötamisest erinevates asutustes, kus erinev nii kogu töö organiseerimine, tingimused kui ka patsientide spetsiifika. „Eks füsioterapeudi tööpäev erineb kindlasti sõltuvalt sellest, mis profiiliga asutuses töötada, kas haiglas, taastusravikeskuses, erapraksises. Minu tööpäev algab kell kaheksa ja kestab ametlikult kella neljani, selle sisse mahub tavapäraselt kiire lõuna.“

Heili jutust selgub, et tema töö taastusravikliiniku statsionaarosakonnas on tegelikult üsna mitmest osast koosnev tervik - tuleb teha patsiendi seisundi alg-, ja lõpphindamist, mille vahele jääb kogu patsiendi haiglaperiooni jooksul kehaliste harjutuste/manipulatsioonide läbi viimine. Samuti tuleb ka patsienti ja tema lähedasi nõustada, konsulteerida ja arutada teiste ravipersonali liikmetega, kogu tegemist dokumenteerida ning lisaks ka kohandada abivahendeid ja soovitada nende kasutamist. Nendeks abivahenditeks on nii spetsiifilisemad - teraapialaud, kõnnirada, veloergomeeter, kui ka lihtsamad, nagu kummilindid, hantlid ja pallid.

„ Meie osakonna 25 patsienti saavad kõik igapäevaselt füsioteraapiat, kas korraga 45min või siis vajadusel jaotatult kahte ossa, ning vastavalt arsti korraldusele tihti teisi määratud protseduure. Osakonda on kinnitatud hetkel kolm füsioterapeuti, pluss üks, kellel on rohkem küll ambulatoorseid vastuvõtuaegu.“

Kõik see kokku tähendab seda, et üheks suurimaks probleemiks oma töös nimetab Heili suurest koormusest tingitud ajapuudust. „Erialase kirjanduse lugemiseks ja dokumenteerimiseks ei jää tihti piisavalt aega,“ ütleb ta ning tunnistab, et nelja aasta jooksul on ta nii mõnelgi korral sunnitud tööd ka õhtuti koju kaasa võtma.

Füsioterapeut Rajaleidjas
 

Suur naeratus ja kallistus

Füsioterapeudi sissetulek on asutuseti mõneti sõltuv ning varieeruv, kättesaadav peaks küll olema kõigile Eesti keskmisele lähedane. Olenevalt asutusest võib tööandja pakkuda teatavaid treeningvõimalusi, oma asutusest odavamaid tervishoiu teenuste kättesaadavust.

Enim rõõmu valmistab selles rõõmu töös aga patsientide rahulolu ja nende tänu. „Ükskõik, kas see on siis kallistuse, lillede või suure naeratuse näol. Juba ülikooli sisse astudes meeldis mulle mõte, et nüüd saan koguda teadmisi inimese anatoomia ja füsioloogia kohta, ent mis isegi veel määravam - saan läbi oma tegevuse, oma kätega inimeste heaks midagi ära teha, neid aidata.“

Hetkel ei julge Heile täpselt lubada kui kaua ta just täpselt seda sama tööd teeb, kuid kindlasti soovib ta jätkata tegutsemisega tervishoiuvaldkonnas. „Füsioteraapiat tasub kindlasti õppida, tegemist on üha enam populaarsust ja samuti ka nõudlust vajava erialaga, millel on veel lühike ajalugu, kuid mis areneb jõudsalt.“


Loe ka füsioterapeudi ametikirjeldust Rajaleidja ametikirjelduste andmebaasist

 
Rajaleidja.ee, 2013
Artikli ja fotode autor Lauri Leet

Rajaleidja ametite persoonilood valmivad Euroopa Sotsiaalfondi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi toel.