"Kuraator on justkui sillaks loomeinimeste ja publiku vahel," ütleb Viljandi Kondase Keskuse juhataja ja kuraator Mari Vallikivi ja kõneleb kuraatori tööst mitmes mõttes kui tasakaalu otsimisest.

Mari Vallikivi lõpetas Kunstiakadeemias kunstiteaduse eriala ning asus 1999. aastal Eesti Entsüklopeediakirjastuses tööle kunstivaldkonna toimetajaks. Töö kirjastuses oli huvitav ning andis tema sõnul kindlasti mingi baasi ka järgnenud tööks kuraatorina, sest ta sai toimetajatöö kogemuse ning õppis tundma Eesti kunstnikke. Samuti kiidab ta oma haridust Kunstiakadeemias ning räägib et tolleaegne ettevalmistus oli kindlast põhjalik.

"Kui minu aeg Entsüklopeediakirjastuses hakkas lõppema, siis just õigel ajal 2002. aasta sügisel helistati Viljandist ja kutsuti siia kuraatoriks." Viljandis oli ta õppinud gümnaasiumis ning seega polnud tegemist tulekuga võõrasse kohta. Esialgu oli ta kuraatoriks äsjavalminud modernse raamatukogu galeriis, ent kui üsna pea algasid ettevalmistused uue munitsipaalmuuseumi - Kondase Keskuse rajamiseks Viljandis, jäi ta seotuks juba selle keskusega ning on Eesti 20. sajandi kunstniku Paul Kondase järgi nime saanud naivistliku kunstikeskuse tööd kureerinud ning seda tööd juhatanud kuni tänase päevani.

"Esimesed aastad olid uue asutusega ikkagi kompamine ja katsetamine, tegelesin aktiivselt oma koha otsimisega kunstigaleriide ja muuseumide maastikul. Oma näo kujundamine võtab kahtlemata aega, kuna kureerida tuli nullist, samas võimalusi on palju. Sain aru, et autsaiderkunsti otsimine, kogumine ja tutvustamine võiks kujuneda selle koha üheks omapäraks. Kindluse, et Kondase Keskus töötab iseseisva ja ennast tõestanud kohana, oleme saavutanud alles viimastel aastatel." Mari räägib, et sisuliselt tegi ta just alguse aastatel kõige rohkem tööd, liikus palju ringi ja suhtles. "Esialgu sõitsin ka näitustega kaasa ja olin kogu logistika vahetuks kontrollijaks, aga ühel hetkel hakkas tunduma, et oled pigem logistik mõnes transpordifirmas ja sisuga tegelemine on muutumas pealiskaudseks. Mingi aja pärast loobusin tasapisi sellisest tööst, seda enam, et ühel hetkel hakkasid asjad ise meieni jõudma, ka kogemuse kasvamine korraldustöös mängib rolli. Kondase Keskuse haldusküsimused, sealhulgas ka näituste transport on hiljuti tänu uue loodud asutuse - Sakala Keskuse alla minekuga kenasti korraldatud.”
 




Kureerinud ligi 200 näitust

Kondase Keskuses on Mari kureerinud nende aastate jooksul umbes 150 näitust, lisaks näitused raamatukogu galeriis, seega kokku on ta kureerinud kokku ligi 200 näitust. "Muidugi, on näitusi, mis ringlevad mööda Eestimaad või ka mööda välismaad ja jõuavad siia ning sellisel juhul võtame näituse lihtsalt vastu, paneme üles, tutvustame, võtame maha ja saadame tagasi. Mõnel juhul võtab kunstnik kontakti ja pakub näitust. On vaja otsustada, kas võtta ja kui, siis mida ja kuidas eksponeerida. Ent alles kolmanda variandina on võimalus, ja see ongi tegelikult päris kureerimine, et kuraator mõtleb välja kogu kontseptsiooni ja korraldab kogu näituse ise. See viimane ongi minu kui kuraatori jaoks meeldivaim ja armsaim variant, sest nii saab ennast loominguliselt kõige rohkem rakendada."

Näituste kokkupanemisel on peale loomingulise poole kuraatori töö üheks oluliseks osaks organiseerimine, näitusi luues peab tihti mõtlema, milliseid kunstiteosed või esmeid võib saada muuseumidest, mida võiks saada teatrist, mida kellegi juurest kodust. Tuleb kasutada palju isiklike kontakte ja teha tööd ka enda vabast ajast.

Kui näitus on kokku pandud, siis kuraatori töö veel sugugi ei lõpe - sellest peab ka kirjutama ja rääkima. Tuleb koostada pressiteateid ja ka muid näitusi tutvustavaid tekste. Lisaks peab kuraator tegema ka giiditööd, ehk üles seatud näitusi on vaja ka gruppidele tutvustada. Aeg-ajalt on vaja loenguid pidada ja vastavalt näitusele organiseerida töötube. "Mõne pakutud näituse puhul võib olla probleemiks sellest kirjutamine, sest praktiline tutvumine toimub alles koha peal ja kui kunstnik ei pruugi suuta oma loomingut sõnastada. Kunstikriitikat peaks kindlasti rohkem kirjutama, samuti on unistus leida aega raamatute kirjutamiseks. Põhimõtteliselt kuulub ka turundamine minu pädevusse, valdkond, mida olen sunnitud olnud õppima. Majandusharidus kuluks lisaks ära,” sõnastab Mari.
 




Asja ajada ja ka süveneda

Seega on kuraatori töös oluline nii süvenemine ühte kindlasse teemasse kui kiire asjaajamise ja vahetu reageerimise võime - kuidas neid kahte poolt tasakaalus hoida? "Mina nii kerge ühte teemasse sisse mineja ja sealt välja tuleja ei ole. Kui olen tööl, siis ajan asju ja suhtlen, sealhulgas ka külastajatega, mis on vältimatult vajalik. Vastan meilidele, lahendan jooksvaid küsimusi. Pikemaid süvenemist nõudvaid loomingulisi asju teen kodus, ja selleks tuleb siis eraldi aega leida." Mari sõnul sõnul on tal aastate lõikes kuraatori töös asjaajamisteks kulunud siiski tunduvalt rohkem aega ning kodus ühte teemasse saab ta süveneda pigem vaid talvel, ajal kui neil muuseumis on vaiksem periood ja külastajaid vähem.

Lisaks tuleb Maril kui kuraatoril enda sõnul veel leida aega, et käia ise näitustel, sest teiste tegemistega on vaja kindlasti olla kursis. Välisreisid ja väliskontaktid on samuti ülimalt olulised. "Iga kord ei olegi vaja vaadata teiste näituste juures konkreetseid detaile, vaid asju üldiselt jälgida. Mõnikord hakkab ka silma mõni konkreetne detail - näiteks kui näitus on nii halvasti vormistatud, võib see ka sisu jälgimist häirima hakata. Parallleele võiks tõmmata trükivigu täis raamatu lugemisega. Mõnikord võib häirida kontseptsioon või selle puudumine.”





Kella viiest ust kinni ei pane

Kuraatoriks kusagil koolis Eestis õppida ei saa, seega tööks vajalikud oskused selguvad tihti alles töö enda käigus. "Nagu peaaegu igas CV-s on kirjas, et peab olema hea suhtlemisoskus. Kuraatori puhul on see ka tõesti väga oluline," vastab Mari Vallikivi küsimuse, millised omadused peavad kuraatoril olema. "Kunstiprojekte või üldse kultuuriprojekte kureerides põrkud kindlasti kokku persoonidega, kes ei ole lihtsad inimesed, kel on oma soovid ja nägemused ja kuraatoril peab olema tugev kompromissivalmidus, et kogu see loominguline potentsiaal saaks vormistatud näituseks." Personaalia avaldab Mari sõnul üldse suurt rolli, näiteks koostöö kohaliku omavalitsusega, instituutidega või saatkondadega sujub just nii hästi või halvasti kui kultuurilembesed on sealsed vastutavatel kohtadel olevad persoonid.

Mingil määral peab kuraatoril olema ka turunduslikku mõtlemist, näitusi kureerides peab arvestama ka seda, mis võiks publikule huvi pakkuda. "Ei ole mõtet teha näitust, millel on null külastajat. Samas ei saa ka kindlasti minna liiga kommertsiks, ka siin peab tegelikult olema hea tasakaal." Kontaktide loomist ja suhtlemist peabki ta enda jaoks parimaks osaks oma töös. "Loominguliste inimestega suhtlemine ja kontaktide loomine on põnev. Mulle tohutult meeldib see, et saan oma huvi mingi teema või loomeinimese suhtes rakendada ja asjaga tegelema asudes sünnib sellest ühel hetkel näitus." Seega soovitab Mari kuraatori ametit esimeses valikus just sellisele noorele, keda huvitab just see konkreetne valdkond, mida kureerima asutakse. See on kõige alus, kust võib minna edasi.

Kohaliku omavalitsuse palgal olles ei ole töötasu kuigi suur ja raha siin motivaator kindlasti ei ole, pigem tuleb oma tööd teha südamega: "Kui majas on üritused, siis kella viiest ust kinni ei pane. Näiteks eile jõudsin koju peale kümmet õhtul. Aga õpitubadele, luuleõhtutele, ekskursioonidele, teatrilavastustele ja teistele taolistele üritustele ei saa tihti ka ära öelda, muidu tekib surnud muuseum ja nii kaotaks see oma mõtte."

Loe ka muuseumi peavarahoidja ametikirjeldust Rajaleidja ametikirjelduste andmebaasist.

Rajaleidja.ee, 2013
Artikli ja fotode autor Lauri Leet

Rajaleidja ametite persoonilood valmivad Euroopa sotsiaalfondi, haridus- ja teadusministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi toel.