Järvamaal tegutseva Paistevälja OÜ loomaarst Liivi Nuut on veisefarmi tööle sattumise üle väga rahul, on siin harjunud ja meeldib. Ta märgib, et tänapäeval noored tahavad tavaliselt väikeloomade arstiks saada, aga tegelikult on ka lehmadega tegelemisel omad rõõmud.

Liivile meeldis keskkoolis keemia ja ta plaanis esialgu minnagi seda eriala õppima „Siis oli ju kolhoosiaeg ja kolhoos tahtis stipendiaate ja nii mulle öeldigi, et jäta see keemia, mine parem loomaarstiks ja siis tuled meile Järva-Jaani tööle.“

Kolhoosiesimehe aktiivsel suunamisel läkski noor keskkooli lõpetaja selle jutu peale õppima tolleaegsesse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse ning tuli peale lõpetamist kodukohta tööle. „Esialgu olin sigalas, ent üsna pea läksin lehmalauta ja sinna jäingi,“ märgib ta ilmse rahuloluga.

Liivi selgitab, et kui loomaarst hommikul farmi tööle jõuab, saab ta esimese info öövalve käest, milline loom tundub nõrk ja haige ning kellega võib probleeme olla. Lisaks näeb ta OÜ Paistevälja uues robotlaudas palju infot juba ka otse arvutist. Uut robotlauda tehnikat kiidab Liivi Nuut mitmest aspektist. „Minu ja teiste laudas töötavate inimeste töö muutus kohe palju kergemaks, ja mis peaasi, lehmad on tervemad ja annavad varasemast tunduvalt rohkem piima,“ selgitab ta.

Lehmade liikumist jälgitakse laudas sensorite kaudu ning kogu info läheb arvutisse ning seal pannakse tulemused kokku. „Iga looma kohta on siin graafikud ja kui loom jääb haigeks, siis tema päevase aktiivsuse näitajad lähevad alla ning see on mulle kohe signaal, et loomal võib midagi viga olla,“ demonstreerib Liivi süsteemi ning selgitab oma tööd. Samas vaatamata sellele kehtib endiselt ka loomaarsti nii öelda vana meetod vaatlemise näol, kus lihtsalt tuleb laudas ringi jalutada ja loomi jälgida. Kogenud silm märkab niiviisi mõndagi.
 


Raskemal juhul tuleb lehma keerutada

Mida siis loomaarst haige lehmaga teha saab? „ Kui lehm on haige, saab süsti teha ja anda suukaudseid ravimeid,“ selgitab Liivi. Samas, pärimise peale selgub, et esineb ka tunduvalt keerukamaid juhtumeid, kus süstist enam abi ei ole. „ Mõnikord esineb lehmal emakakeerd, emakas on keeranud vindi peale ja vasikas ei saa välja. Siis on vaja lisaks oskustele füüsilist jõudu, sest lehmal tuleb siis jalad kinni siduda ja teda üle kõhu ja üle selja keerutada. Selleks tööks on mulle vaja vähemalt kolme-nelja meest appi ja ega see töö ei ole kerge. Tavaliselt saame aga vasika päästetud ja ka lehm jääb ellu.“ Sellist kriitilist juhtumit ei esine neil farmis küll päris igal aastal, kuid eelmisel aastal näiteks tuli korra lehma keerutamisega hakkama saada. Teine raskem juhus on kui lehmal on peale poegimist emakas välja langenud. Seda peab Liivi sõnul kindlasti õigel ajal märkama ja kohe loomale appi minema. Ka sel juhul tuleb lehma aidata füüsiliselt, abiks teadmised ja kogemused, kuidas emakat lehma tagasi aidata.

Isegi kõigi nende raskemate juhtumite juures on Liivi sõnul ikka suudetud lehma elu päästa. „Võibolla pärast on küsimus, kas säärane lehm enam tiineks jääb.“ Selgub, et ka seemendamisoskus on loomaarsti töös lehmalaudas tänasel päeval elementaarne. „ Vanasti kolhoosi ajal töötas eraldi seemendaja, ent nüüd enamasti kui otsitakse loomaarsti, siis ikka koos seemendamise oskusega.“

Kui kõige raskemad juhtumid välja jätta, läheb tavaliselt ühe lehma juures keskmiselt mõni minut kuni pool tundi, tööpäeva jooksul jõuab Liivi enda sõnul tegeleda umbes kümne loomaga, olenevalt sellest millised profülaktilised süstimised plaanis on. Oma isikuomadustelt peab loomaarst olema loomulikult loomaarmastaja. Peaks olema rahulikuma närvilaadiga inimene. Tuleb taluda ka tugevaid lõhnu – sõnniku, vere ja ka mõnikord mädaseid aroome.
 


Hoolealusteks umbes 600 looma

Kõige suuremaks raskuseks veiste loomaarsti töös nimetab Liivi öiseid poegimisabisid. Siis tuleb olenemata kellaajast öövalve kutse peale kiiresti lauta kohale tulla. Seda ei juhtu tema sõnul õnneks küll mitte iga nädal. „Mõnel kuul ei tule öösel üldse kohale sõita, teisel korral on jällegi vaja paar korda nädalas poegimisele appi tulla. Kui öövalve saab oma jõuga hakkama, siis mind ei kutsuta, üle pooltel juhtudel ongi tegemist kergete poegimistega, kus loomad saavad ise hakkama. Sellisel juhul tuleb enamasti vaid jälgida poegivat lehma ja vaadata, et kõik oleks korras ja kui pole, on siingi vaja enamasti abiks natuke füüsilist jõudu, et vasikas lehma seest kätte saada.“

Nuut Liivi käe all saab ravi Paistevälja OÜ-s koos vasikatega kokku umbes 600 looma. Kõiki neid ta enda sõnul päris „nägupidi“ ei tunne, samas paljud loomad jäävad talle siiski meelde. Kõik veistega tehtud protseduurid kannab ta arvutisse. Kui olnud kiire päev, siis teeb seda päeva lõpuks, aga teinekord ka kohe peale igat looma. Vanas laudas algas loomaarsti tööpäev kella kuuest hommikul, aga nüüd uues robotlaudas alustatakse kaheksast. Tihti saab tööl olla kella viieni, ent teinekord tuleb olla ka kauem, kõik oleneb ikkagi konkreetsetest juhtumitest. Otseselt tunde ei loeta, sest kuupalk on kindel ja ühesugune. Nii on tagatud teatud stabiilsus ja kui mõnel kuul ongi tööd rohkem, siis võtab Liivi seda kui teatud paratamatust. „Paljud mu kolleegid on Eestis füüsilisest isikust ettevõtjad ja kasseerivad tasu iga protseduuri eest. “ Seega, kuna rohkemate ravijuhtumite puhul loomaarsti töötasu ei suurene, on kasulik teha tulemuslikku profülaktikat, et loomad oleksid terved ja tööd oleks kokkuvõttes vähem. Nii on kasulikum kõigile. Ja kui loomade pidamistingimused ja söötmine on korras, on loomaarstil tunduvalt vähem tööd.
 


Ka suurloomadega on omad rõõmud

Isegi säärases praktilises valdkonnas on siiski ka üsna palju paberimajandust, lisaks tehtud protseduuridele tuleb pidada arvestust ka ravimite üle. Ravimite järgi ei pea apteeki ise kohale sõitma, vaid need tuuakse tellimisjärgsel päeval lauda juurde kohale. See on loomaarsti suur ajavõit. Ravimite kasutamisel tuleb järgida ravimiseadust.

Oma töös kasutab Liivi nii tavalisi, traditsioonilisi süstlaid kui ka tilguteid. Suukaudseid ravimeid manustatakse loomadele sondi meenutava aparaadiga. Lisaks tuleb kontrollida, et piimas ei oleks ravimite jääke. Selleks on kasutusel pidurdusainete määramise aparaat. Kui lehm on peale poegimist või haigestumist saanud ravi, siis enne teda uude lüpsilauta piima müügiks tootma ei lasta kui need jäägid on kadunud.

Nõukogude ajal loomulikult selliseid seadmeid ei olnud.Paljud ravimid on uued. Seega on oma töös pidev täiendamine vajalik. Tuleb osaleda koolitustel. Neid tehakse nii Maaülikooli kui ka otseselt ravimifirmade juures.

Kõige suurem positiivne emotsioon saabub loomaarstile hetkel, mil haige loom saab terveks, see on hea tunne. „Näiteks peale poegimist on lehmal poegimishalvatus, lehm on maas ja kui sa siis teed talle süsti ja näed, kuidas ta tõuseb ülesse ja hakkab sööma, see on see töörõõm. Või kui saad poegivalt lehmalt elusa vasika kätte. Jälle üks hea emotsionaalne tasu.“

Praegu on Liivi Nuut veisefarmi tööle sattumise üle väga rahul, on siin harjunud ja meeldib. „ Tänapäeval noored tahavad tavaliselt väikeloomade arstiks saada, aga võiks kaaluda ka suurloomi. Kuigi teenistus ei ole ilmselt nii hea, on ka siin omad rõõmud.“

 
Loe ka loomaarsti ametikirjeldust Rajaleidja ametite andmebaasist.

Rajaleidja.ee, 2013

Artikli ja fotode autor Lauri Leet

Rajaleidja ametite persoonilood valmivad Euroopa sotsiaalfondi, Haridus- ja teadusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi toel.