Maastikuehitaja amet eeldab mitmekülgseid võimeid, kus väljas töötades tuleb tegeleda väga erinevate teemadega, alates lilledest ning lõpetades suuremate tööriistade ja isegi väiksemate ehitustöödega.

Pärast põhikooli lõpetamist ei leidnud Krista Kõiv omale sobivat eriala kohe esimese valikuga. Alguses Tartu Kutsehariduskeskusesse maalriks õppima minnes sattus ta ainsa naisterahvana 35-noormehega ühte gruppi ning sellega harjumine ei läinud sugugi mitte kergelt, ka eriala ei tundunud see päris õige. Vahepeal käis ta ka täiskasvanute gümnaasiumis, ent ka see ei andnud kätte õiget suunda. Olles seejärel ka mõned aastad lihtsalt kodune, leidis ta ühel päeval tänu õele lõpuks maastikuehituse.

Enne ma ei teadnudki sellest ametist midagi, aga siis lõpetas põhikooli ka mu õde, kes tegi ettepaneku minna koos õppima meie kodukoha lähedale Luua Metsanduskooli. Õppisimime seal 3,5 aastat maastikuehitajaks ja selle ajaga sai see eriala mulle väga südamelähedaseks,“ jutustab Krista nüüd kui kooli kõrvalt on juba aastaid ka tööd tehtud. Ta ütleb, et läbi maastikuehituse on ta saanud maailma kohta väga palju teada, mida varem ei märganud või ei osanud tähtsustada. „Kasvõi taimed ja nende tundmine, kuidas need paljunevad, millistel tingimustel, kuidas kasvavad sibulad, kuidas teha pookimisi. Kõik see on väga asjalik asi.“
 


Mullast kuni terassini

Maastikuehitus on maastikuarhitektuuri rakendusharu, kus maastikuehitajad rajavad uusistutusi, haljasalasid, veesilmasid, paigaldavad sillutist, ehitavad terrasse ja tugimüüre. „Töö algab tavaliselt nii, et meid kutsutakse kohale platsile, kus on esialgu näiteks vaid mullahunnikud ja veidi ehitusmaterjali ja siis sõltub kõik sellest, kas on maastikuarhitekti poolt tehtud enne projekt või mitte. Tihti ongi ette antud projekt ja selline variant meeldib mulle kõige rohkem,“ räägib Krista töö algusest.

Ta räägib, et üks olulisimaid aspekte maastikuehitaja töös on istutavate taimede valik. „Seda tehes peab arvestama, kes mis kasvukohta tahab. Samas tuleb ka objekti kohta enne tegutsemist kõik valja uurida, kas on mingeid keskkonnakaitselisi piiranguid, kus asuvad maa-alused trassid ja kaablid.“
Krista sõnul antakse korralike firmade poolt üldiselt kaasa ka objektidele mingi garantii, et maastikuehitaja looming ka püsiks ja rajatud taimed ei kuivaks ega muul põhjusel kohe närbuks. Mingi periood peale rajamist käivad maastikuehitajad ka hoolduskava alusel oma loodut hooldamas.

Kui mullatööd ja taimede istutamised on tehtud, tuleb ehitada aedasid, paigaldada nende jaoks vajalike poste, tihti tuleb valada isegi betoonpindasid. „Kõige raskem on kiviaedade rajamine. Seal peab olema loodimisega väga täpne, nii kui üks kivi läheb loodist välja, tuleb edaspidi kogu aed viltu. Teha tuleb veel terasse, väikevorme, kiviktaimlad. Kõige parema meelega teeksin ma siiski mullatöid ja peenraid ning ka puiduga meeldib tegeleda.“

 


Looduses tegutsemine maandab stressi

Noor naine räägib, et selle töö kaudu saab ta ennast välja elada ning kuna see on paljuski füüsiline, siis eraldi trenni polegi enam vaja teha. „Looduses omaette tegutsemine maandab stressi. Mulle meeldib ka, et töö tulemus on reaalselt näha, ja kui hästi teha, saab nii ka tunnustust.,“ kiidab Krista maastikuehitust kui mitmekülgset ja tasakaalustatud tööd. Lisaks välitöödele on tavalisel maastikuehitajal vaja siiski teha ka paberitööd, aga see moodustab kogumahust umbes 10%, mitte enam.

Raskustest rääkides märgib Krista, et tema kui naine tunneb mõnikord puudust sellest, et töö ei tundu tihti kuigi naiselik. „Küüsi ei saa hoida ja riideid on kogu aeg mustad. Samuti on täispäikesega terve päev väljas raske olla, nahk võib ära põleda,“ loetleb ta põhjuseid, mis ei ole meeldivad. Samuti on vihmaga väljas töötamine paras piin. „Peale vihma kui muld läheb raskeks, siis on eriti keeruline näiteks kaevata. Üldse on see kohati ka väga üksluine töö, eriti suurte pindade puhul.“

Et tööga hästi hakkama saada, tuleb tunda väga hästi taimi. Kokku nimetab Krista enda sõnul oma taimeriigi tundmist küll mitte väga suureks, ent nimetab küsimise peale, et põõsaid teab umbes 20, puid umbes 50 ja ülejäänud taimi umbes 150 liiki.

Lisaks on maastikuehitajal vaja toime tulla tehnikaga, osata käsitleda muruniidukeid, murutraktoreid ja -trimmereid, hekikääre, teleskoopikääre. „Hea on ka kui oskad sõita ka väikese traktoriga. Tehnikat, mida peab õppima käsitlema, on päris palju,“ ütleb ta.
 


Eriala pole Eestis veel piisavalt hinnas

Praegusel hetkel on Krista kodune ja kujundab koduaeda oma vanemate juures Jõgevamaal. „Praegu teenin väikest raha koduaias paljundatud taimede müügiga. Edaspidi tahaks tegeleda veidi lilleseadega ja järgmisel kevadel otsin uut tööd maastikuehitajana. Usun, et vähemalt Tallinnas leiab maastikuehitajana tööd küll. Asjalikest tegijatest on tegelikult puudus, seda tööd tehakse Eestis tihti lohakalt ja ei pühenduta piisavalt.“ Probleem on ka selles, et Eestis on töö üsnagi vähetasustatud ja ei ole kuigi kõrge renomeega, tunnistab Krista. „Paljud, kes tulevad seda eriala kooli õppima, veenduvad praktikal käies üsna ruttu, et tegelikult viitsigi ning hiljem selles valdkonnas kuigipalju tööle ei kiputa. Soomes näiteks on maastikuehitus aga tunduvalt rohkem hinnas.“

Ka Krista ise peab tulevikus plaani minna tööle Soome, ent esialgu veel otseselt kohta valmis pole. „Praegu mõtlen, et lähemas tulevikus võiks tegeleda floristikaga, ja edasi kunagi õppida juurde ja hakata projekteerijaks.“ Päris lihtsa maastikuehitajana ta oma karjääri eriti pikalt ette ei kujuta. Paljuski määrab otsuseid ka fakt, et maasitkuehitaja on hooajatöö. „Talvel siis leitakse mingi lisasissetulek, minnakse näiteks tööle lillepoodi või tehakse projekte. Edasise karjääri mõttes ongi maastikuehitajal võimalik kas minna ülikooli ja hakata maastikuarhitektiks, minna Soome või mujale välismaale või üritada oma ettevõtte loomise kaudu rohkem teenida,“ avab Krista Kõiv maastikuehitaja üldisi perspektiive.

Kokkuvõttes peab tegija maastikuarhitekt olema loominguline, talle peab meeldima loodus ning tal peab olema kompositsioonitunnetus. Eriala esindajal peab olema silma peenemale esteetikale, samas tuleb toime tulla ka mehisema poolega – betoneerimisega, ehitamistega ja paljude teiste tehniliste tegevustega. Tuleb tunda tehnikat ja oskama seda käsitleda. Seega ühendab maasitkuehitaja kahte mõneti vastandlikku poolt ja peab toime tulema mõlemaga.
 

Loe ka aednike, floristide ja maastikujundajate kutsealakirjeldust  ning maastikuarhitekti ametikirjeldust
Rajaleidja ametite andmebaasist.
 

Rajaleidja.ee, 2013

Artikli ja fotode autor Lauri Leet

Rajaleidja ametite persoonilood valmivad Euroopa sotsiaalfondi, Haridus- ja teadusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi toel.