Politoloog Tõnis Saarts soovitab mõelda politoloogi elukutse peale kui noorel avaldub juba gümnaasiumis laiem ühiskonnatunnetus ja kui ta üritab juba siis aru saada, mida ühiskondlikud protsessid tähendavad ja mida need kaasa võivad tuua.

Politoloogiks saamine ei olnud Tõnis Saartsil teadlik valik kohe alguses, Tallinna Ülikoolis õppis noormees esialgu sotsioloogiat. „Gümnaasiumis oli kõigepealt mõte minna õppima ajalugu, ent tõsine töö arhiivides ei ole päris minu jaoks,“ meenutab ta ise võimalike valikuid. „Kõige üldisemas mõttes tundusid ühiskonnateadused mulle väga huvitavad.“ Lõpetatud sotsioloogia annab hea ühiskonnateadliku baashariduse ja selle õppimist esimeses astmes soovitab Saarts ka kõigile politoloogia huvilistele.

„Kuna olin eelnevalt kirjutanud meedias arvamuslugusid ja sellega silma jäänud, kutsuti mind juba sotsioloogiat õppides tööle: tehti tööpakkumine uuringufirmast Emor, et tuleksin kommenteerima avaliku arvamuse uuringuid ning võtsin ka selle vastu. Seni olin olnud pigem suur välispoliitika huviline ja Eesti poliitikat pidasin sel hetkel pigem mitte nii tõsiseks alaks, ent asjasse süvenedes ja sisepoliitikat jälgides hakkas mind ka see temaatika rohkem huvitama.“

Tõnis Saarts


Töö uuringufirmas seostus edasiste õpingutega

Töö kõrvalt läks Tõnis Saarts Tallinna Ülikoolis edasi õppima magistrantuuris just politoloogiat. „Sotsioloogia Eesti õppekavad tundusid minu jaoks selleks hetkeks veidi ammendunud, et sellega jätkata. Samas suunas mind politoloogia suunas ka bakalaureusetöö juhendaja Ellu Saar ja kolmandaks põhjuseks oli ka fakt, et olin hakanud Emoris avaliku arvamuse uuringutega tegelema ja politoloogia tundus siis juba loogiline jätk,“ selgitab ta oma valikut tänasel päeval nii. Emoris töötas Saarts kokku kolm aastat, oma töös kommenteeris ta erakondade ja poliitikaga seotud uuringuid ja sündmusi. „See oli mingis mõttes küll huvitav aeg, ent ühel hetkel hakkas siiski ammenduma, sest ei olnud enam väljakutset, polnud võimalust sügavamalt midagi akadeemiliselt uurida.“

2004. aastal lahkus ta Emorist ja aasta hiljem pärast magistrikraadi kaitsmist pakuti noorele politoloogile tööd Tallinna Ülikoolis Riigiteaduste Instituudis, kus ta töötab tänase päevani.
 

Üliõpilastele loengut andmas.

Ise end meediasse ei suru

Politoloogi tööd kommenteerides ütleb Tõnis Saarts kõigepealt, et usk et nende põhiaeg lähebki sellele, et meedias kommenteerida erinevaid poliitikasündmusi, on sügavalt ekslik. „Esiteks ei anna selliseid kommentaare sugugi mitte kõik politoloogid, enamus tegutseb ikkagi vaid akadeemilises sfääris. Ja need kes seda teevad, ka neil kulub selle peale ilmselt mitte rohkem kui paar-kolm tundi nädalas,“ avab Tõnis tausta.

Samuti räägib ta, et enamasti ühiskonnateadlased ei ürita ennast ise meediasse suruda, helistajateks on ajakirjanikud ise ning tema on sääraste helistamiste peale paljudel juhtudel ka keeldunud. „Tihtipeale tahetakse kommentaari või hinnangut mingitele sündmustele, mis ei ole politoloogi ala; kas poliitilise reklaami või suhtekorralduslikele aspektidele. Või tahetakse eetilist hinnangut mingile poliitikule või poliitilisele sündmusele. Selliste hinnangute andmine on ülimalt problemaatiline ja üldjuhul politoloog seda ei tee.“

Tõnis Saartsi töö põhiaeg tööl ülikooli instituudis läheb teadustööle ja loengutele. „Loengute osa on päris mahukas, sest mul on olnud aastas kolm kursust ja eriti just uue loengukursuse ettevalmistamisele läheb palju aega. Tänapäeva loengupidamine pole enam ammu nii, et tuleb õppejõud oma kümme aastat vana konspektiga ja loeb sealt maha. Kasutame moodsa tehnika vahendeid ja täiendame materjale pidevalt. Samuti on loengusarjade juures elektroonsed keskkonnad, mida tuleb õppejõududel hallata, samuti tegeleda igasuguste muude väiksemate korralduslike asjadega.“

 

Üliõpilastele ühiskondlike protsesse selgitamas.
 

Oma tööd peab suutma ise organiseerida

Kõige selle kõige kõrvalt tuleb leida aega ja võimalust süveneda teadustöösse – lugeda, analüüsida ja kirjutada. „Puhtalt loengute osa, nii öelda püstijala-tunde on mul nädalas kümme kuni kaksteist, ülejäänud aja võtavad suurel hulgal organisatoorsed asjad nii et süvenemist nõudev teadustöö jääb tihti ka nädalavahetustele. Ja see ei ole ainult politoogidele, see on üldse akadeemilistel töötajatel nii, et töö ei ole kindlast kellast kellani ja oma tööd peab suutma ise organiseerida ja planeerida.“

Siit tulenevad Saartsi sõnul ka säärase töö suured plussid: ta ütleb, et ka üleüldine loomingulise vabaduse määr nii loengute kui ka muu teadustöö osas on üsna suur. „Loomulikult on teatud standardid, ent need ei ole väga kitsad. Saksamaal olin ühel teadusseminaril, kus rääkisid inimesed, kes olid akadeemilisest sfäärist läinud teistesse valdkondadesse tööle ja tõid välja võrdluses kaks asja, mida mujal ei ole:

  • esiteks on siin väga suur ajaline paindlikkus, sul on küll loengud, aga ülejäänud aja planeerid sa oma tööaega ja töömeetodeid ise;
     
  • teine pluss mida nad välja tõid oli arvamusvabadus, kui kellelegi miski asi ei meeldi, siis ülikoolis sees öeldakse kolleegide vahel üldjuhul julgelt välja. Kriitiline arutlemine on akadeemilises sfääris tavaline.“

Politoloogi töötasusu kohta ütleb Tõnis, et tõenäoliselt on see keskmise lähedal. „Teadustöötajad ei ole Eestis just tipptasemel tasustatud, ent peamiselt küll professorite tasemel rakenduvad teadusprojektid võivad sissetulekuid suurendada üsna olulisel määral. „Eriti Euroopa teadusprojektides on palgarahad ja muud tasud Eesti mõistes juba päris suured,“ toob ta välja erinevaid võimalusi.
 

Midagi enamat kui kuiv oskus lugeda tabeleid

Kokkuvõttes soovitab Tõnis Saarts gümnasistil mõelda politoloogia õppimise peale kui noorel avaldub juba gümnaasiumis laiem ühiskonnatunnetus, kui ta üritab juba siis aru saada, mida need protsessid tähendavad ja kuhu võivad edasi suunduda. „Huvi selle keskkonna vastu kus sa elad, erinevate poliitiliste aspektide, detailide märkamine ja tunnetamine - seda ei ole minu meelest võimalik ülikoolis õppida, ilmselt see on asi, mida omandatakse varasemas eas. Kui seda ei ole, jääb politoloog lihtsalt kuivaks numbrite ja andmete analüüsijaks, aga politoloogia on midagi enamat kui lihtsalt oskus lugeda tabeleid.“

Sealt edasi peab politoloogil olema ka lisaks konkreetsed analüütilised võimekused, ta peab oskama näha seoseid, viia neid kokku teoreetiliste perspektiividega, osata neid suhestuda ka nende sündmustega, mida enda ümber näeb. Ja samas peab Saartsi sõnul olema siiski olemas ka tugev loominguline võimekus, sest teatud määral tuleb pidevalt genereerida ise ideid ja näha asju uutest vaatepunktidest.

Üsna ootuspäraselt ei saa mainimata jätta ka keeleoskust. Inglise keeleta politoloog tänapäeval hakkama ei saa, 95% kirjandusest on inglisekeelne. „Teisi keeli võib sõltuvalt spetsialiseerumiseks küll vaja minna, ent nende oskus enam kõigile kohustuslik ei ole,“ kinnitab Saarts.

Loe ka politoloogi ametikirjeldust Rajaleidja ametikirjelduste andmebaasist.

Rajaleidja.ee, 2013
Artikli ja fotode autor Lauri Leet

Rajaleidja ametite persoonilood valmivad Euroopa sotsiaalfondi, haridus- ja teadusministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi toel.