Raimo Luurmann(43) alustas arvutitega tööd peaaegu 30 aastat tagasi ning on tänaseks loonud oma tarkvaraettevõtte ning programmeerinud uue, lihtsasti kasutatava ning soodsa majandustarkvara Umüük.

„Programmeerijad tahavad tihti näidata kui võimaked nad on ning loovad väga keeruliste algoritmidega programme, mis on raskesti mõistetavad ning keerulised, kuigi saaks palju lihtsamini. Minu loodud tarkvara vastab paljude väiksemate ettevõtete vajadustele, sest seal ei ole lõpmata palju lisafunktsioone, ent põhilise teeb see väga hästi ära,“ selgitab ta.
 


Esimese arvuti ehitas ise

Raimo Luurmanni teekond arvutiteni algas juba Nõukogude ajal põhikoolis, kus ta osales arvutiringis, mil Tallinna Polütehnilises Instituudis pakuti tol ajal üsna haruldast võimalust ka arvutitega reaalselt kokku puutuda. Raimo isa oli elektroonik ning esialgu huvitas ka Raimot eelkõige riistvaraline pool, see tähendab arvutid kui elektroonilised seadmed. Hiljem Tallinna Polütehnikumis automaatikat õppides ehitas noormees Elektroonika ajakirjast saadud jooniste põhjal omale esimese arvuti ning kirjutas sinna peale ka esimese tarkvara. Kõik see toimus veel enne Eesti Vabariigi taasiseseisvmist. „Ka tehnikumi lõputöö oli mul personaalarvuti koostamine, see tähendab arvuti sai kokku joodetud ning sinna peale programmeerisin ka telefoniraamatu,“ on Raimo tagantjärele põhjusega uhke. Tehnikumiga paralleelselt töötas ta ka Sideministeeriumi Konstrueerimisbüroo laboris, kus ehitas enda sõnul valmis üsna mitu arvutit.

Uue ajastu saabudes tegeles Raimo vahepeal kaupade müügi- ja vahendustegevusega, ent ka nüüd läks tal vaja programmeerimise pädevust, sest siis kirjutas ta omale lihtsas basickeeles majandustarkvara.

Praeguseks olen töötanud paljudes ettevõttetes ja loonud palju erinevat tarkvara. Olen kirjutanud erinevaid Intraneti teenuseid, mis on seotud töötajate halduse, töögraafikute ja kõige taolisega, samuti olen palju programmeerinud ka müügi- ning protsessihaldustarkvara."

 


Arvutit üldiselt tundma ei pea

Väga üllatuslikult räägib Raimo, et programmeerija ei pea üldse olema arvutite hea tundja või oskama kasutada palju erinevaid programme. „See oli veel kümme-viisteist aastat tagasi üsna tavaline, et programmeerija oli ka üldiselt laimalt ka IT-spetsialist, nüüd see pole sugugi enam nii. Tunnen programmeerijaid, kes ei oska arvutis eriti midagi teha ning arvutit remondivad ja seadistavad neil hoopis teised inimesed. Üldiselt liigutakse tänasel päeval selles suunas, et toimub spetsialiseerumine ning üks programmeerija teeb vaid ühte kindlat programmi osa või isegi vaid ühte moodulit sellest. Arvuti ei pea olema üldse kogu nende elu.“

Säärane spetsialiseerumine toimub tavaliselt suuremates ettevõtetes, kus on töö jagatud kitsasteks lõikudeks. Kliendi ehk tellijaga suhtlevad projektijuhid ja analüütikud. Viimane koostab kliendi kirjelduste põhjal valmis ülesande, mis siis suuremate tööde puhul jaotatakse ära mitme programmeerija vahel. Valminud programmiga asuvad tööle testijad, kelle ülesanne on leida valminud tarkvarast võimalike vigu.

Väikestes firmades tuleb kõik see töö ära teha ühel või kahel töötajal ning nemad peavad sellisel juhul oskama näha ka laiemat pilti. Ent kliendiga suheldes jäävad ka nemad üldjuhul hätta, sest see on hoopis teine maailm ja teine keel, kuna puudu on just see sild äri ja IT vahel."
 


 

Programmeeritakse peas ja jäädvustatakse arvutis

Programmeerimiskeele väga hea omandamine on üks esimestest oskustest, mis on Raimo Luurmanni sõnul hea programmeerija vältimatu oskus. Erinevaid programmeerimiskeeli on tema sõnul olemas mitmed kümned ning neid võib kirjeldada kui erinevaid võimalusi, mil viisil ja millise loogika alusel arvutisse mingeid korraldusi antakse. „Programmeerijad ise ütlevad, et suuremalt osalt erinevad programmeerimiskeeld süntaksi poolest. Kuid on ka põhimõttelisi erinevusi.“

Ent ilmselt kõige olulisem hea programmerija omadus on väga hea loogilise mõtlemise võime. Programmeerija peab oskama luua seoseid. „Ega programmeerija ei loo programmi arvutis, ta loob selle peas ja jäädvustab lihtsalt selle arvutisse,“ selgitab Raimo tavakeeles programmeerija mõttekulgu. Samas ei rõhuta Raimo absoluutselt mitte matemaatika tingimusteta valdamise vajadust.“Hea loogik on suure tõenäosusega ka hea matemaatik, ent samas matemaatika valdamine ei ole heaks programmeerijaks saamise tingimusteta eeldus,“ annab ta oma jutuga kindlasti paljudele julgust.

Kindlasti peab programmeerija olema ka punktuaalne, et vältida vigade teket. Kuigi ka siin on mööndusi, sest näiteks ennast Raimo kuigi täpseks inimeseks ei pea. „Mul võtab programmeerimine lihtsalt seetõttu kauem aega, sest hooletusvigu võib ette tulla rohkem ja nende kontrolli ja parandusega läheb rohkem aega, ent see ei tee minu programmeeritud asju veel üldsegi mitte halvemaks,“ selgitab ta.
 

Suurenevad palgad ja tihenev konkurents

Kuna programmeerijad töötavad pidevalt arvuti taga ja istuvas asendis, on peamised tööga seotud probleemid neil üsna ootuspäraselt selja- ja kaelavalud ning ka võimalikud silmade ülekoormused ja sellest tulenevad nägemisega seotud probleemid. Ka Raimo räägib, et pidevas istuvas asendis olemisest on tal aastatega saanud kahjustada selg ning tööd tehes tuleb nägemisteravuse saavutamiseks kasutada prille. Ent lisaks toob Raimo välja veel ühe võimaliku raskuse: „Kui projektide valmimistähtaeg on veel kaugel, siis üldiselt kusagil projekti keskel lastakse tavaliselt töötempo alla. See tähendab aga, et enne lõppu võib juhtuda, et läheb kiireks ja närviliseks ning siis tuleb lühikese aja jooksul ära teha palju tööd.“

Raimo räägib et eriti oluline on töökoormust jagada ning ühtlase koormusega töötada just väiksematel tegijatel. „Suuremates firmades on olemas tihti oma “kupjad” – projektijuhid , kes tööde kulgu jälgivad. Lisaks on võimalik rakendada ka mitmeid meetodeid, mis töö planeerimist ja protsessi haldamist aitavad paremini korraldada.“

Raimo sõnul on maailmas tavaprogrammeerimise kõrval järjest enam levimas ka paarisprogrammeerimine, kus ühe arvuti taga istuvad kaks programmeerijat. „Ühe tunni jooksul üks programmeerib ja teine jälgib ja kontrollib ning seejärel rollid vahetuvad. Eestis rakendatakse seda veel üsna vähe, ent tegemist on kindlasti tuleviku trendiga, sest aitab efektiivsust oluliselt tõsta.“

Kuigi taolise meetodi puhul muutub tähtsaks ka tiimitöö, on siiski tõsi ka see, et hea programmeerija võib töötada ka üksi ning infot saab läbi interneti vahetada kasvõi maailma teisest otsast. Raimo jutustab, et tunneb ühte programmeerijat, kes elab Tartumaal kusagil metsas, teeb tööd ettevõtetele Indiasse ning teenib arvatavasti mitmeid tuhandeid eurosid kuus. Siiski ei ole globaliseeruvas maailmas ka programmeerijate jaoks kõik lõpuni positiivne. „Ka töö hankimise osas oleme praegu IT-maailmas murrangu lävel. Tõsi, hea programmeerija Eestis teenib praegu juba sama palju kui hea programmeerija Londonis ja see on kindlasti positiivne. Ent samamoodi nagu töötasu, mis asub rahvusvahelisel skaalal, asub seal ka konkurents. Programmeerija peab suutma konkureerida kolleegidega, kes asuvad näiteks kusagil Aasias. Ja sealne konkurents ei ole mitte hõre,“ toob ta lõpetuseks konkreetse võrdluse.

 

Loe ka programmeerija ametikirjeldust Rajaleidja ametikirjelduste andmebaasist.

Rajaleidja.ee, 2013
Artikli ja fotode autor Lauri Leet

Rajaleidja ametite persoonilood valmivad Euroopa Sotsiaalfondi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi toel.