Rahvusringhäälingu ETV toimetaja Reimo Sildvee nimetab televisioonitoimetaja töös palju positiivset ning põnevat, ent rõhutab et rikkaks selle tööga ei saa ning mõnikord tuleb teha ka lühikese aja jooksul väga pingelist tööd.

Iga argipäeva õhtul eetris olev meelelahutussaatel Ringvaade käib neljas hooaega ning Reimo Sildvee (31) on saadet toimetanud päris algusest, olnud lausa selle sündimise juures. Enne seda töötas ta aga toimetajana raadios ning uute väljakutsete mõttes oli teletöö väga sobilik, lisandus üks suur nüanss - liikuv pilt. „Pildiga harjumine ja sellega toimetulek, arusaamine teletöö spetsiifikast, võimalustest ja ressursside piirangutest - kõike seda tuli töö käigus õppida. Ent kohe algusest aitasid väga head kolleegid, Ringvaate toimetus on sõbralik ja ühtehoidev,“ ütleb Reimo nüüd rahuolevalt. Teletöö spetsiifikaga harjumiseks läks tal tema sõnul laias laastus aasta.

Ringvaadet tehakse sisu poolest kümnekesi: kahte saatejuhti toetavad ja nendega teevad koostööd neli toimetajat ning neli reporterit. Aga sisu ja vormi aitavad kokku viia neli režissööri ja kaks režissööri assistenti.
 


 Reimo ja Ringvaate vastutav toimetaja Kajar Kase saate teemasid arutamas

Kuidas jutustada põnevat lugu

„Ideede tasandil töötame pidevalt koosoleku meetodil, keegi kusagil kabinetis omaette ei istu,“ selgitab Reimo. Ehk ühes suures toas koos töötades tuleb toimetajatel ja ka saatejuhtidel pidevalt pakkuda välja ideid, millest teha lugusid ja kuidas neid üles ehitada. „Ideede välja käimise oskus ja nende edasiarendamise võimekus on toimetaja töös hädavajalikud,“ alustab Reimo loetelu kui tema käest küsida, millised on selle töö juures olulised oskused. „Teine tähtis asi on lugude jutustamise oskus - kui on idee, mida käsitleda, siis tuleb teletoimetajal alati mõelda kuidas sellest sünniks televiisori ekraanil lugu, mis kuhugi areneks ja kus pinge säiliks lõpuni ning mida inimesed sooviksid vaadata. Näiteks loo puhul, kus tehakse katse, kas elektriautoga on võimalik Tallinnast Tartusse sõita, ei tasu kohe algusesse monteerida kõrghetke, kust selguks, et ollakse juba Tartus, vaid lugu võiks kasvada järk-järgult.“

Edasi nimetab ta oskust hankida kiirelt adekvaatselt infot, mille juurde kuulub ka lisana inimeste veenmise võimekus. „Info hankimine tähendab, et kui sul on mingi teema, näiteks stiilis millised olid hinnad Eestis aastal 1993, siis tuleb see kiiresti internetiavarustest üles leida. Või siis peab toimetaja suutma kedagi aktiviseerida, kes selle töö tema eest ära teeks või aitaks. Ei tohi olla hirmu ega tõrksust inimestele helistada, nende poole pöörduda.“ Siit koorub viimasena välja ka vajadus olla inimestega suhtlemisel julge ja südikas. „Näiteks, Eesti Laulu finaalõhtul osalejatega tehtud intervjuusid kokku lugedes selgus, et olin selle ühe õhtu jooksul teinud kokku umbes kuuskümmend lühiintervjuud,“ meenutab Reimo.
 

Tööpäev 24 tundi ööpäevas

Kuigi sarnaselt teistele ajakirjanikele tuleb ka Reimol mõnes mõttes töötada 24 tundi ööpäevas, kogudes ideid ja hoides silmad pidevalt lahti, kogunetakse konkreetsemalt Ringvaate toimetuses kell kümme hommikul. „Teisapäeviti ja neljapäeviti on hommikuti teemade koosolekud, kus vaatame videolugusid, mida keegi on ära teinud ja planeerime võttegraafikuid.“ Seejärel asutakse kokku panema õhtul eetrisse minevat saadet - reporterid siirduvad lugusid tegema, kohale jäänud toimetajad mõtlevad, arutavad, helistavad, lepivad kokku intervjuusid. „Telesaate spetsiifikast lähtudess tuleb näiteks valmistada intervjuu siseseid lühisünkroone, mida kutsume naljatlevalt „viu-vau-vopsudeks,“ toob Reimo konkreetsest tegevusest näite ja selgitab, et minuti või kahese eetriruumi jaoks tuleb toimetajal süveneda teemasse, kirjutada valmis tekst, lugeda see helisalvestusstuudios sisse ning seejärel otsida koostöös režissööride assistendi ja režissööriga teemale ka pildilist kattematerjali. Lühisünkroonidega sarnase loogika alusel valmivad ka saate välisuudised, mille koostamist saate toimetajad omavahel kordamööda erinevatel päevadel jagavad.
 


Reimo teksti stuudios sisse lugemas
 

Saateplaanis minutid paika

Järgmine etapp tööpäevas on saateplaani koostamine. See tähendab minutite ja sekundite kokkuarvutamist - kas midagi on puudu või üle ning kui on puudu, siis kus ja millega see kiirelt asendada. „Toimub see tavaliselt pealelõunasel ajal kella kolme paiku. On loomulikult ka juhtumeid, kus veel kell neli või viis selgub, et järsku on vaja kiiresti ideid, millega hetkel ähvardav 10 minutiline saatetühimik täita.“ Saateplaani tuleb hakata õhtupoolikul veel enne eetrit viimistlema, et saaks täpselt kõik detailid minutipealt paika. Tuleb kirja panna kõik tehniline pool - kus ja millal tuleb mingi video, heli, millal läheb eetrisse otsekülaline jne. Lisaks tuleb koostada ka ekraanile kuvatav tekstinfo - külaliste nimetiitrid, selgitused ja muu säärane.

Kõike seda koostab toimetaja, kes läheb õhtul ka Solarise keskusesse stuudiosse kohale. Õhtul saate juures olev toimetaja peab jälgima, et saate kulg vastaks planeeritule. „Aidata ka saatejuhte ja neile vajaduse korral tuge pakkuda. Samas tuleb olla ka saatepuldis - käivitada vahetiisereid ja saate pead ehk sissejuhatust. Samuti kui on vaja midagi koha peal ekraanile kuvada, siis tuleb see toimetajal kiiresti koostada,“ loetleb Reimo. See kõik toimub koostöös režissööriga, kes teeb puldi taga istudes selle viimase vajutuse punasele nupule, mille tulemuseks on eetris nähtav pilt.

„Kui saade lõpeb, siis veel paar sõna tavaliselt räägitakse ja arutatakse kuidas läks, nii et koju saab sammud seada umbes veerand üheksa paiku õhtul,“ jõuab Reimo päevakirjeldusega lõpuks pika päeva lõpuni. Muidugi on see päev toimetajal niivõrd pikk vaid juhtudel kui ollakse saatega stuudios kaasas. Üks toimetaja teeb seda Ringvaate toimetus kaks või kolm korda nädalas.

 


Reimo jälgimas, et saate kulg vastaks planeeritule

Saab näha oma ideede sündi

Oma tööst ETV toimetuses on Reimol rääkida palju ja ta on nõus seda tegema kaunis põhjalikult. Võib arvata, et igavust või rutiini ta siin ei tunne. „Tõsi, põnev on küll ja see on suur väärtus. Lisaks on töö ka paljuski loominguline, saab anda oma ideedele vormi. Ülekantud tähenduses on see küll kiirtoit, mis on igal päeval uus, ent siiski on see looming.“ Loomulikult on tema sõnul siin töös ka oma rutiin, kasutatakse samu valemeid, jutustad lugusid sarnaste ülesehitustega, ent see ei ole siiski häiriv.

Võimalikest raskustest rääkides ütleb Reimo et teletööga rikkaks ei saa. „Kõik kes seda on üritanud, on lõpetanud alguses, see tähendab, nad ei ole saanud toimetajatööga miljonäriks. Tihti on teletoimetaja töö jaotatud mitme eri saate ja projekti vahel ära, seega ei pruugi ka töötasu olla kuust-kuusse ühesugune. Telemajas on palgaastmed erinevad, palk sõltub kindlasti tegija tasemest ja ka enese väärtustamise oskusest. Kindel on aga see, et mingeid materiaalseid hüvesid oma töö pinnalt rahvusringhäälingu toimetajad ei saa. Ei ole nii et kui täna räägime näiteks uutest elektrit säästvatest külmkappidest ja homme on kellelgi kingituseks uus külmkapp kodus,“ peab toimetaja vajalikuks rõhutada.

Reimo on õppinud ülikoolis sotsiaalteadusi ja tema sõnul ei ole toimetajatöö tegemiseks ajakirjandusharidus tingimata vajalik. „Armastan naljatledes öelda, et olen autodidakt, kõike ajakirjanikutöö jaoks vajalikku ise õppinud ja samm sammult end täiendanud. On väga hea, et omal ajal raadios väikeste kaastöödega alustades sain ühel hetkel sinna põhitöökoha, sealt edasi liikusin aga telesse, kus sain omandatud oskusi uutes olukordades proovile panna,“ lõpetab Ringvaate toimetaja jutu ilmselge rahuloluga.

 

Loe ka teletoimetaja ametikirjeldust Rajaleidja ametikirjelduste andmebaasist.

Rajaleidja.ee, 2013
Artikli ja fotode autor Lauri Leet

Rajaleidja ametite persoonilood valmivad Euroopa Sotsiaalfondi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi toel.