Trükkali töö hõlmab palju tehnilisi aspekte, on konkreetne ja täpne ning vajab veidi rutiinset lähenemist. Tähtis on probleemide lahendamise oskus, millest enamus on seotud masinatega.

Hendrik Igalaan võrdles peale ajateenistuse läbimist võimalike erialasid ja trükitehnoloogia jäi mingil põhjusel lihtsalt silma. „See tundus huvitav. Vedas, sest mulle see eriala väga meeldib,“ ütleb ta nüüd kui õpingute järel Tallinna Polütehnikumis on hilisem töö seda ka kinnitanud.

Kooliajal praktikal töötas ta ühes väiksemas trükikojas, kus oli väike kollektiiv ja üsna rahulik töötempo. „Seal sain kahe kogenuma trükkali käest masinat õppida. Töö toimus päevaste ja õhtuste vahetustega, päris öö läbi kohal olema ei pidanud.“

Koolis õpitut nimetab Hendrik küll oluliseks, ent konkreetset trükimasinat, millel tööle asutakse, saab õppida ikka konkreetsel tööpostil. „Koolis ma õppisin tegelikult hästi. Teadmisi antakse seal laialdaselt, ent suurt osa neist ei lähe igapäevaselt töös vaja, pärast on kõige olulisem, kuidas masin töötab. Aga kool annab teoreetilise baasi, et asju paremini mõista.“

Hendrik tööd tegemas luubi ja dentsitomeetriga


Tehniline keerukus

Peale kooli lõpetamist oli töö Eesti ühes suurimas trükikojas AS Printallis võrreldes praktika-aegsega tema sõnul juba hoopis midagi muud. „Seal on ikka korralik tootmisprotsess, 250 inimest kollektiivis. Ma olin küll enne trükkinud, aga seal tuli ikka peaaegu kõik asjad uuesti õppida, sest masin oli jällegi hoopis erinev.“

Ta seletab, et Printalli trükimasin, mis trükib kahele poole korraga, oli kordi suurem praktika ajal kokku puututud väikesest. „Kasvõi juba paberirullid, need olid kuni poolteist tonni rasked.“

Ühe trükimasina juures olev meeskond oli seal kolmeliikmeline, brigadir ja kaks trükkalit. Üks neist tegeles väliskülje, teine sisekülje trükiga. Hendriku juttu trükitehnoloogiast kuulates saab üsna pea aru, et trükkali töö on ikka väga tehniline ja nõuab kogemust ja osavust.

„Failide järgi lasime trükiplaadid välja. Trükkimise kulg on lihtsustatult selline - masinas on silindrid, trükiplaat liigub silindri peale, värv läheb plaadilt kummile, kumm pressib selle värvi paberile,“ püüab ta keerulist juttu võimalikult arusaadavalt ja lühidalt edasi anda.
 

Giljotiin trükikojas

Isegi luubiga on vaja jälgida

Hendrik selgitab, et trükk toimub nelja värviga, teised värvid saavutatakse liitmise kaudu. Kuna kõik neli värvi tulevad eri plaatidelt ja nende kujutis peab paberile saama täpselt õigesse kohta, peab siin täpsus olema mikromeetrites „Seda jälgitakse luubiga, väga täpne töö. Kui näed, et pole paigas, saad väheke silindritega mängida.“ Lisaks sellele tuleb trükkalil enne kui paber hakkab liikuma läbi sektsioonide, kus toimus trükk, läbi seadistamise paika saada veel paljud näitajad.

„Kohe esimese prooviga võtad poogna lindi pealt, lööd lahti, kontrollid kokkutrükki, mõõdad värvi.
Värvi mõõtmiseks on trükikojas olemas silmakesega paarikümne sentimeetrise läbimõõduga seade nimega dentisomeeter, mis mõõdab, kuidas värv peegeldab tagasi valgust. Densiteet ehk värvikihi optiline tihedus on seotud ISO standardiga ning kontrollida tuleb nii kaua kui saab paika. Printallis oli trükimasinal ka oma automaatika, mis värvi ka ise pidevalt ise, ent servadest tuli ikka kaasa aidata.“

Kokku tuleb trükkalil jälgida korraga vähemalt kümmekond tehnilist näitajat. Ta peab põhimõtteliselt kõik probleemid üles leidma, mis võivad tekkida ja mõnikord võib vea leidmine nõuda päris pikka pusimist. Seega on trükkali töö on mõnes mõttes väga rutiinne, samas ei lõpeta Hendriku sõnul see töö ka kunagi üllatamast. „Näiteks valtside surveid tuleb jälgida ja kui mõne oma läheb liiga suureks, tuleb neid kruttida ja seejärel jälle katsetada ja proovida. Mõnikord läheb terve vahetus, 12 tundi selle peale, et lihtsalt krutid ja mõõdad, üritades neid paika saada.“
 

Rotoman trükikojas
 

Tähelepanu ei tohi hajuda ka öösel

Trükkali ameti juurde käib kindlasti ka pidev õppimisvõime. „Kui läksin Printalli, siis alguses ei teadnud kuhu ennast peita, oli ikka väga raske kõige selle uuega harjuda. Kaks-kolm kuud oli kindlasti sellist aktiivset õppimise aega. Seejärel hakkas töö juba juba enam-vähem laabuma, ei pidanud enam pidevalt aktiivselt mõtlema ja närveerima. Siis hakkas ka firma paremat palka maksma, mind hakati ka väärtustama,“ on Hendrik nüüdseks tagantjärele rahul.

Lihtsalt tänavalt uut inimest trükkaliks väga lihtsalt võtta ei saa, kuna töö on piisavalt spetsiifiline. Samas ütleb Hendrik, et kui oled andekas ja tahad õppida, siis tegelikult on võimalik töökohal masina peal õppida küll, aga peab olema tehnilist taipu ja tunnetust. „See väga naistetöö ei ole. Füüsiline koormus ja vaime pinge mängivad rolli. Kuigi on olnud naistrükkaleid,“ meenutab ta.

Printallis olid trükkalitel 12-tunnised vahetused, nii päevased kui ka öised, mis tähendas harjumist ka öötööga. Samas on see on paljuski ka füüsiline töö, kogu aeg tuleb olla jalgade peal, istuda Hendriku sõnul trükkimise juures eriti ei saa.

„Peab olema asjalik. Mul on olnud tuttavaid, uimaseid ja flegmaatilisi inimesi, kes on tulnud trükikotta proovima, aga pole saanud hakkama. Nad pole lihtsalt sobinud. “
 

Võimalikud terviseprobleemid, ent hea palk

Vaatamata kõigele kinnitab Hendrik, et talle trükkali töö meeldib ja ebameeldivaid aspekte ta välja tuua ei oskagi. Müra? Tolm? Kuumus? „Jah, müra on üks asi, mis võib olla häiriv, masina juures on see üle 100 detsibelli, kanname kõrvatroppe või -klappe. Mõnel inimesel annab tunda ka paberitolm, see on üsna tavaline kutsehaigus, paberiallergia. Temperatuuri osas on kehtestatud trükitsehhis standardid, aga eks suvel oli ikka kuum.“

Positiivne on aga see, et head trükkalid teenivad tema sõnul üsna hästi, üle keskmise. „Aga see on ka mõneti erinev, kas tehakse tööd suures trükikojas, koos lisatasude võimalustega või kuskil väikeses, kus tööd on vähem, et ka tasu on väiksem.“

Printall maksis lisaks tunnipalgale preemiat paberi kokkuhoiu eest pluss trükitasu lõpetatud tiraaži eest. „See on ka põhjus, miks pikad tiraažid kellelegi ei meeldigi, nii teenitakse vähe. Kui sul on väikesed tiraažinumbrid, siis on kogu aeg kiire, ent iga paika saadud trükipartii eest saab trükkal ka lisatasu.“

Väikese lisaboonusena on trükkalil ka võimalus olla kursis Eesti kirjutaval meediamaastikul toimuvaga. „Kuigi meil oli palju ka välismaa tellimusi, trükkisime piisavalt ka Eesti ajakirju ja neid sai ikka sirvitud. Cosmopolitani üle naermine aitas üleval hoida kergemat õhkkonda ja maha võtta pingeid.“

Praegusel hetkel on Hendrik teinud pingelisest tööst väikese vahe ja naudib noore mehena vabadust ning plaanib minna reisima, aga tulevikus ta ennast trükitehnoloogiast lõplikult lahti siduda kindlasti ei kavatse. „Kui enam trükkida ei soovi võiks tegeleda lisaseadmetega või trükimaterjalidega: plaatidega, valtsidega, kummidega, võiks pakkuda näiteks nõustamistööd. On ka teisi lähedasi töid, mis ei ole otseselt trükkimine, ent siiski seotud kogu protsessi ja tehnikaga,“ üldistab ta oma tulevikuplaanidega seonduvaid mõtteid.

Loe ka trükkali ametikirjeldust Rajaleidja ametite andmebaasist.

Rajaleidja.ee, 2013

Artikli ja fotode autor Lauri Leet

Rajaleidja ametite persoonilood valmivad Euroopa sotsiaalfondi, Haridus- ja teadusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi toel.