Psühholoogiline testimine on paljudes riikides igapäevase karjääriarenduse ja karjäärinõustamise tavapärane osa. Testimine pakub kiireid lahendusi, ent sellel on ka varjukülg: nimelt võib suurendada see sotsiaalset tõrjutust.

„Karjäärinõustaja vastuvõtule saate tulla kolme nädala pärast; paneme Teile aja kinni. Vahepeal palume Teil täita küsimustikku – soovi korral saate kasutada on-line versiooni. Palun võtke testi tulemused intervjuule kaasa." Tegemist on tavapärase stseeniga karjäärinõustamiskeskusest – inimeste testimine on rutiinne tegevus, mis on sageli alusteks karjäärinõustamisintervjuule. Seda nähakse nõustamisressursside optimeerimisena, kuid sellel on ka teisi külgi:

  • kasutatakse standardset testimisviisi, millega eeldatakse, et üks lähenemine sobib kõigile;
  • arvatakse, et testitulemustest piisab probleemide välja selgitamiseks;
  • testide kasutamine eeldab kindlat teoreetilist lähenemist.
     

Kõiki neid probleeme tuleks vaadelda lähemalt. Esiteks ei sobi üks lähenemine sugugi kõigile. Teiseks võivad testitulemused luua inimesest nö moonutatud pildi ja tekitada eelarvamusi. Kolmandaks ei ole testi kasutavad kliendid enamasti teadlikud testi aluseks olevast teoreetilisest lähenemisest.

Tüpoloogia


Räägime mõnest aspektist lähemalt. Suurem osa karjääritestidest, huvide küsimustikest jms põhinevad ideel, et inimeste teadmisi, võimeid, seisukohti ja isikuomadusi on mõistlik mõõta. Objektiivselt. Sellisel mõtteviisil on pikk ajalugu ning see käib üldise mõiste alla, milleks on psühhomeetria. Psühhomeetria on teadusharu, mis keskendub intelligentsuse, võimete ja isiksuseomaduste mõõtmiseks mõeldud psühholoogiliste testide väljatöötamisele ning nende testide tulemuste analüüsimisele ja tõlgendamisele.

Suur osa teoreetilisest ja rakendustegevusest, mis tehti psühhomeetria vallas selle algfaasis, kandis eesmärki mõõta inimese intelligentsust. Francis Galton, kellest räägitakse tihti kui „psühhomeetria isast“, viis antropomeetriliste mõõtmiste tegemisel läbi ka vaimse võimekuse teste. Psühhomeetria on seotud teise sarnase teadusharu ehk psühhofüüsikaga. Võib öelda, et see loodi 1860. aastatel Leipzigi Psühhofüüsika Laboratooriumis Wilhelm Wundti juhendatud uurimuste raames (Wikipedia).

Seega, mida on võimalik mõõta, seda ka mõõdetakse; mida ei ole võimalik mõõta, ei olegi oluline. Selline arusaam on viinud vaieldavate nõustamisstiilideni, kus testimisest on saanud nõustamise olulisim osa, tõrjudes tagaplaanile nö vähem mõõtmistele tuginevad lähenemised. Siin aga peitub probleem: kas kõik on mõõdetav ja kui on, siis mida tegelikult mõõdetakse? Suur osa testidest tugineb järgmisele süsteemile: testi koostaja kavandab teatud kategooriad (nt introvert/ekstravert) ning loob siis mitmetest küsimustest koosneva hindamisvahendi, mille abil määratletakse inimese profiil. Küsimustele antud vastustest moodustub tulemus, mis asetab inimese ühte olemasolevatest kategooriatest ning seejärel väidetakse, et tulemused on paikapidavad. Kokkuvõttes on tegemist näitega ringtõestusest, kus soovitav esitatakse tegelikkusena e väide esitatakse eeldusena. Sellisel juhul võivad testimise puhul paika pidada kõikvõimalikud tegurid ja kategooriad, kuna need ongi loodud paikapidavateks. Ent kuidas need kategooriad üldse saadi?

Üks tuntumatest taolisel põhimõttel loodud testidest on Myers-Briggsi isiksusetest (Myers-Briggs Type Indicator, MBTI), mis eristab üksteisele vastanduvate mõistete paare:

  • Ekstravert: keskendub välisele, inimestest ja tegevustest koosnevale maailmale.
  • Introvert: keskendub ideede ja muljete sisemaailmale.
  • Meeleline: saab infot viie meele abil, keskendub sellele, mis on siin ja praegu.
  • Intuitiivne: saab infot üldiste mustrite ja üldpildi vaatlemise abil, keskendub tulevikuvõimalustele.
  • Mõtleja: tugineb otsuste tegemisel loogikale ja põhjuslike seoste objektiivsele hindamisele.
  • Tundeinimene: tugineb otsuste tegemisel väärtustele ja inimesi puudutavate teemade subjektiivsele hindamisele.
  • Otsustaja: eelistab elu, milles on kõik planeeritud ja organiseeritud.
  • Kohaneja: eelistab paindlikku ja spontaanset elu ning soovib, et kõik võimalused oleksid talle avatud.

Allikas: https://www.skillsone.com/Pdfs/smp262153.pdf

Ainult 4.95 dollarit!

Mida siis psühholoogilised testid väidavad end tegevat? Üks näidetest, mis põhineb John Hollandi kutseeelistuse teoorial, on kutsesuundumuse test (Self-Directed Search, SDS), mille lühikirjeldus on järgmine.

„SDS aitab Teil teha ükskõik millises oma elu etapis parimaid karjääriotsuseid. Testi on üle maailma teinud rohkem kui 30 miljonit inimest ning seda on tõlgitud enam kui 25 erinevasse keelde. SDS tulemusi toetab üle 500 teadusuuringu. Testi tegemiseks kulub vaid 20-30 minutit ning see maksab ainult 4.95 dollarit! Teie SDS tulemused aitavad Teil endast rohkem teada saada ning mõista, kuidas on Teie individuaalsed oskused ja huvid seotud karjäärivalikuga.“ Allikas: http://www.self-directed-search.com
John Hollandi teooria järgi käib suurem osa inimestest kuue tüübi alla: realistlik, uuriv, artistlik, sotsiaalne, ettevõtlik ja konventsionaalne. Samuti on teooria järgi võimalik liigitada ameteid ja töökeskkondi nende kategooriate alusel (Holland: 1973, 1985). Inimesed, kelle kutsevalik kattub nende isiksusetüübiga, on kõige suurema tõenäosusega oma tööga rahul ja selles ka edukad. Nimetatud teooriat kasutatakse praktikas laialdaselt juba alates 1970. aastatest. Idee selle taga meenutab suuresti palju vanemat, 1927. aastast pärinevat Strongi kutseelistuste testi ehk Strong Vocational Interest Inventory. Veel üks nendega sarnanev ja palju kasutatud test on Kuderi kutse-eelistuste küsimustik ehk Kuder Occupational Interest Survey aastast 1939. Erinevus peitub selles, et Strong võrdles testi tegeva inimese huvisid nende inimeste huvidega, kes juba töötasid teatud ametikohtadel, kuid Kuder keskendus inimese laialdasemate huvide hindamisele. Seega võib Kuderi testis langeda inimese tulemus ühte kümnest kutsehuvi skaalast: välitööd, mehaanika valdkond, kontoritöö, arvutamisalane töö, teadustöö, kirjanduslik töö, sotsiaalteenused, veenmisjõudu nõudev töö, kunstialane töö ja muusikaalane töö. Ka L. L. Thurstone’i kutse-eelistuste test, mis võrdleb ametieelistusi, on vähemalt 70 aastat vana. Lisaks võib leida arvukalt muid psühholoogilisi teste (vt http://www.yorku.ca/psycentr/tests/voc.html), millest mitmed lähtuvad ideest, et eelistusi on huvitav hinnata sellega sarnanevatelt seisukohtadelt. On see tänapäeval nii? Võimalik, et mitte.

Eelistused


Nagu juba mainitud, on eelistused või huvid mitmete testide ja küsimustike keskmeks. Ka see võib osutuda problemaatiliseks.

  • Huve on äärmiselt keeruline hinnata või isegi teistest teguritest eristada.
  • Isegi kui huve oleks võimalik hinnata, ei ole nad siiski karjääri arendamises ja planeerimises sama tähtsad kui teised tegurid. Näiteks väidab Gottfredson (1981,1996), et inimese staatus ja sugu mängivad suuremat rolli kui tema huvid.
  • Huvid on muutlikud ega jää inimese elu jooksul ühesugusteks. Või siiski? Ka see on teadlaste hulgas vaidlusi tekitanud. Kui palju määravad inimese huvid tema ametivalikut?
  • Inimese huvid viitavad pigem püsivatele väärtustele kui tema isikuomadustele, vt Roe (1956).
  • Paljude inimeste elus on huvid vähem olulised või pole nende jaoks igapäeva tegevuses lihtsalt ruumi. Nad ei lähtu ameti valimisel huvidest, vaid asuvad tööle vastavalt oma sotsiaalsetele tingimustele. „Valik" tähendab siin ellujäämist; see tehakse vastavalt sotsiaalsele survele, soole jms. Vt Roberts (1977).

Eilne päev

Psühholoogilised testid on kinni vanas tunnusjoonte ja tegurite teoorias, millega püütakse omavahel sobitada inimesi ja ameteid, ning millega soovitakse „empiiriliselt hinnata erinevusi isiksustes, huvides ja võimetes ja sobitada need erinevad jooned selliste karjääriplaanidega, mis annaksid häid tulemusi“ (Seligman: 1994). Põhimõiste on sellisel juhul „empiiriline hindamine“ – tegemist on positivistliku lähenemisega, mis töötati välja tööstusrevolutsiooni aegadel. Sel ajal hinnati ja mõõdeti kõike; nt määrati inimese intelligentsuse taset tema kolju suuruse järgi. Siinkohal toetutakse uskumusele, et individuaalseid jooni saab hinnata objektiivselt. See on muidugi vaieldav.

Veelgi hullem on see, et psühholoogiliste testide tegemisel eeldatakse, et keegi (nt testi läbiviija) „teab paremini"; isiksuseprofiili poleks mõtet kindlaks määrata, kui seda ei saaks „reaalsusega“ võrrelda. Siin ongi probleem – kelle loodud reaalsusega võrdlemine toimuks? Ei ole näiteks selge, kuidas ideedekaardil, mida kasutatakse karjääriarendusega tegelevas arvutiprogrammis Discover, selgitatakse seda, kuhu kuuluvad nö loodud reaalsuses politseinikud. Kas nad kuuluvad konventsionaalse tüübi alla või hoopis inimeste alla? Olgu kuidas tahes, seda kaarti kasutatakse selleks, et panna teatud ametid kaardil nö kindlalt paika. Koordinaatidega, just nagu GPS-süsteemis. Tulemus näeb välja veenev, kuid võib siiski juhtida valedele järeldustele.

Muret tekitav on ka testide taga seisev keskne idee, et psühholoogilisi teste saab võtta kui hindamisvahendeid, mille abil ennustatakse inimese võimalusi tulevases elus. Kuna suurem osa testidest põhineb vananenud tunnusjoon–tegur teoorial, sobitatakse tänapäevaseid isiksuse tunnusjooni kaasaegsete haridus- ja kutsevõimalustega. Seda tehes aga vaadatakse justkui tahavaatepeeglisse ning saadud tulemused on kaugel ametite, tööturu, ülemaailmastumise jms praegusest ja tulevasest dünaamikast. Seega on suur võimalus, et tulevik ei paku oodatut. Lühidalt öeldes – psühholoogilised testid võivad viia inimesi eksiteele.

Lisaks „sorteeritakse“ inimesi kategooriatesse. Tuleb tõdeda, et suurem osa testidest väidab, et kategooriad ei ole väga rangelt piiritletud ning neid tuleks tõlgendada vabalt ja vastavalt kontekstile. Isegi sellisel juhul on testide tulemuste ülesandeks ikkagi leida parim inimese-keskkonna sobivus, nagu ütleks John Holland. See tähendab, et mõned inimesed ei sobituks justkui kuskile. Nimetatud tõsiasja ongi kasutatud testimisvastase argumendina. Testid toimivad kaasamise põhimõttel, s.t teste sooritavad paremini inimesed, kellel on testi koostajatega ühesugune kultuuriline kapital. Kes aga olid testide koostajad? Enamasti olid nad lääneriikide individualistlike ühiskondade keskklassidest pärit valgenahalised mehed – seega eelistatakse testides lääneriikide keskklassidest pärit valgenahaliste inimeste väärtushinnanguid, mille järgi peetakse karjääri individualistlikuks jõupingutuseks. Kultuure, milles nähakse karjääriarendamist kollektiivse eesmärgina, ei ole sellistes testides silmas peetud. Kokkuvõtlikult võib psühholoogilisi teste pidada nö välistusvahenditeks.

Viited


Gottfredson, L.S. (1981). Circumscription and Compromise: a Developmental Theory of Occupational Aspirations. Journal of Counseling Psychology, 28
Gottfredson, L. S. (1996). Gottfredson’s Theory of Circumscription and Compromise. Career Choice and Development (3rd ed.), pp. 179-232. Edited by D. Brown and L. Brooks. San Francisco: Jossey-Bass
Holland, J.L. (1973). Making Vocational Choices: A Theory of Careers. Englewood Cliffs, New Jersey: Prentice-Hall

Holland, J.L. (1985). Making Vocational Choices: A Theory of Vocational Personalities and Work Environments. Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall

Plant, P. (2009). Fæste (Foothold). København: Studie og Erhverv

Roberts, K. (1977). The Social Conditions, Consequences and Limitations of Careers Guidance. British Journal of Guidance and Counselling, 5, 1, 1-9

Roe, A. (1956). The Psychology of Occupations. Wiley: New York

Seligman, L. (1994). Developmental Career Counselling & Assessment. London: Sage.

---------------------------

Professor Peter Plant Taani hariduskoolist, Aarhusi ülikoolist, Kopenhaagenist, Taanist, töötab mitmete rahvusvaheliste projektidega, mille eesmärk on arendada karjäärinõustamissüsteeme ja -meetodeid. Nende projektide hulka kuulub ka Euroopa Liidu elukestva suunamise poliitika. Ta on töötanud karjäärinõustamise valdkonnas üle neljakümne aasta ning on olnud õpetaja/nõustaja, avaliku tööhõivetalitluse karjääriametnik, karjäärinõustajate koolitaja, teadusuurija jne. Tema doktoritöö, mille pealkiri on „Foothold“ („Jalgealune“, uuendatud versioon aastast 2009), keskendub saksalike psühhomeetriliste testide kasutamise ajaloole ja päritolule Taani karjäärinõustamises. Vaatluse all on periood alates aastast 1886 ning psühholoogiliste testide tõus ja langus.