Õppenõustamiskeskuse psühholoogi poole pöördutakse väga erinevatel põhjustel ning pöördujaks võib olla lapse esindaja, kooli või lasteaia õpetajad, tugispetsialistid ja omavalitsuse töötajad. Iga juhtum, millega õppenõustamiskeskuse psühholoog tegeleb, on ainukordne ja vajab individuaalset lähenemist. Õppenõustamiskeskuse nõustamistöös on keskseks isikuks laps. Üritatakse välja selgitada tema parima heaolu ja turvatundega seotud vajadused.

Psühholoogi töö tutvustamiseks toon juhtumi, kus kool ja lapsevanemad olid valmis õppenõustamiskeskuse spetsialistide soovitusi järgima ning tulemused olid positiivsed.

Kool pöördus õppenõustamiskeskusesse murega 13 a tüdruku pärast, kelle õppeedukus on viimase pooleteise aasta jooksul märkimisväärselt halvenenud. Laps on saanud koolis eripedagoogi teenust ja lisatunde, et õppeedukus paraneks, kuid tulemust ei ole see andnud. Viimasel ajal on ta hakanud õpetajatega kokkuleppeid eirama ning tundidest puuduma. Eesmärk oli hinnata lapse võimeid ja vajaduse korral õppekava muuta.

Psühholoogilisest uuringust selgus, et lapse võimed on väga head ning õppekava peaks lapsele olema jõukohane. Tuli edasi uurida, miks lapsel huvi õppimise ja kooli vastu vähenenud on. Toimusid kohtumised lapsevanema, õpetajate ja lapsega ning selgus, et neiu on häiritud ja segaduses, sest tema bioloogiline küpsemine on kiirem kui eakaaslastel. Viimase aasta jooksul tunneb ta, et ei sobitu oma klassikaaslastega ning ka emaga ei saa enam üldse rääkida, pidevalt tekivad tülid, mis paisuvad väga suureks.

Selle juhtumi puhul oli vaja lapsega teha põhjalikku psühhohariduslikku tööd, et tema teadlikkust suurendada ja lapse bioloogilist küpsemisprotsessi normaliseerida. Nõustada tuli ka vanemaid ning teha selgitustööd seoses sellega, et nende laps on muutumas noorukiks, kellel on hoopis teistsugused vajadused ja maalimataju enesemääratlemisel kui väikelapsel. Lapsevanematele soovitati perenõustamisteenust, et nad saaksid aktsepteerida lapse käitumuslikku muutumist. Soovitati ka psühhiaatri konsultatsiooni medikamentoosse ravi vajalikkuse hindamiseks. Nõustamisprotsessi kaasati nooruki kõik aineõpetajad, eripedagoog ja sotsiaalpedagoog. Lapsevanema avalduse alusel koostati käitumise tugikava ning individuaalne õppekava. Rakendati diferentseeritud hindamist ja tugiõpet eduelamuse kogemise eesmärgil ning õpimotivatsiooni taastamiseks. Kogu klass osales rühmanõustamisel, et suurendada kuuluvustunnet.

Õppeaasta lõpuks jõudis tüdruk klassikaaslastele õpitulemustes järele ning individuaalset õppekava ta järgmisel õppeaastal ei vajanud. Praegu jätkab nooruk õpinguid põhikooli õppekava alusel. Juhtumi õnnestumise oluline tegur oli koostöö eri tasandite vahel ning kooli ja õpetajate hea tahe.

Merle Rohumets, Harjumaa õppenõustamiskeskuse psühholoog