Välismaal viibimine kujutab endast rida stressiolukordi, millega tuleb kokku puutuda peaaegu kõikidel. Seejuures ei tule mitte kõik nendega ühtviisi toime. Mõnedel juhtudel võivad taolised stressiolukorrad viia enneaegse kojupöördumise ja lüüasaamise tundeni. Teiste jaoks tekitavad need asjatuid pingeid, mis mõjutavad saadavaid kogemusi ja õpieesmärke mittesoovitud viisil.

Osalejat sellisteks situatsioonideks ette valmistades – teda informeerides ja andes mõningaid näpunäiteid nendega toimetulekuks – on enamikel juhtudel võimalik kindlustada suurim võimalik õpirändest saadav kasu. Paljudel juhtudel piisab infost, et depressioon ja koduigatsus on täiesti loomulik reaktsioon pärast esimest eufoorilist välismaal viibimise aega ning osaleja suhtubki antud olukorda positiivselt ega sulgu endasse, arvates, et tegemist on nõrkuse ja kohanemisvõimetuse ilminguga.

Osa psühholoogilisest ettevalmistusest on suunatud kojupöördumise järgsele ajale ja sellel perioodil esineda võivatele probleemidele. Eriti kehtib see pikaajalisel õpirändel viibinute puhul – osaleja võib tunda end uute saadud elamuste ja toimunud isikliku arengu tõttu vanast keskkonnast võõrandununa (vt ka töölehte nr 11 taassulandumise ja jätkamise kohta).