Psühholoogiliste testide kasutamisest või väärkasutamine on oluline teema, sest psühholoogilised testid mõjutavad paljude inimeste elukäiku. Teste kasutakse muuhulgas kooli- ja töökandidaatide valikul, meditsiiniliste ja juriidiliste otsuste juures.

On tõenäoline, et psühholoogilisi teste kasutakse tihti valesti, tehes sobimatute testide põhjal lubamatuid järeldusi. Samas ei tähenda see, et testid oleksid olemuslikult kasutud. Psühholoogilised testid on nagu paljud muudki asjad elus – oskuslikul kasutamisel on neist palju kasu, oskamatul kasutamisel aga palju kahju. Tänapäevastele sarnaseid teste on maailmas kasutatud juba üle 100 aasta. Testid on ajale vastu pidanud just selle pärast, et nende kasutamine on tihti osutunud kasulikuks. Näiteks näitas John Hunter 25 aastat tagasi, et intelligentsusetestide kasutamine personalivalikul aitas Ühendriikidel säästa miljardeid dollareid maksumaksjate raha aastas. Aitamaks kaasa psühholoogiliste testide suhtes realistliku hoiaku kujunemisele, püüan põgusalt kirjeldada nende põhiolemust.

Testid on lihtsad ja läbipaistvad


Psühholoogiliste testide põhjal saab teha järeldusi selle kohta, kuidas inimesed üksteisest erinevad. Kõige levinumad testid eristavad inimesi intelligentsuse ja isiksuseomaduste alusel. Oluline on teada, milliseid järeldusi saab nende testide põhjal teha ning milliseid mitte.

Esiteks, testide põhjal on võimalik anda hinnang ainult nendele omadustele, mille kohta on testis küsimusi. Kui testis olid vaimset pingutust nõudvad ülesanded, siis saab järeldusi teha ainult inimese soorituse kohta vaimset pingutust nõudvates ülesannetes. Kui testis küsiti negatiivsete emotsioonide kogemise kohta, siis saab järeldusi teha ainult selle omaduse osas. Teiste sõnadega võib öelda, et tänapäeva psühholoogilistes testides ei ole kohta hookuspookusele – viis, kuidas küsitava põhjal jõutakse hinnanguni, peab olema selge ja läbipaistev ning testi läbiviija peab suutma seda kõigile näidata.

Teiseks, testide põhjal ei saa teha järeldusi mõõdetava omaduse absoluutse taseme kohta. Näiteks ei saa öelda, et inimese vaimsed võimed on väikesed või suured. Hiirega võrreldes on kõigi inimeste abstraktse mõtlemise võime lausa hiilgav. Järeldusi saab teha inimese suhtelise paiknemise kohta teiste inimestega võrreldes. Kolmandaks, igasuguse mõõtmisega kaasneb võimalik mõõtmisviga. Testi tulemusi on võimalik väljendada vahemikuna, millesse tegelik tulemus teatud tõenäosusega langeb.

Testid on viis info kogumiseks ja korrastamiseks

Psühholoogilised testid on tihti mõeldud võtma kokku igapäevaste tegemiste, mõtete ja tunnete erinevaid aspekte. Vaimset pingutust nõudvaid ülesandeid lahendame iga päev ja kõikjal, enda ja teiste käitumist, mõtteid ning tundeid analüüsime samuti. Nii võiks küsida, et milleks siis üldse psühholoogilised testid. Mõtleme pisut oma elu üle järele või vestleme kellegagi tema elust ning jõuame testidetagi piisavalt arukatele järeldustele enda või teise inimese kohta. Täiesti õige! Samas on testidel omadusi, mida ei ole vabas vormis järele mõtlemisel või vestlusel.

Esiteks võimaldab test hinnata uuritavaid omadusi korrastatult ja alati ühtemoodi. Teiseks võimaldab test keskenduda ainult olulistele kirjeldatava omaduse aspektidele ning seeläbi koguda ökonoomselt suure hulga asjakohast infot. Kolmandaks võimaldab test teha otseseid võrdlusi erinevate inimeste või sama inimese eri testimiskordade tulemuste vahel, sest alati on ju küsitud täpselt samade asjade kohta ja täpselt samal moel.
Väheoluline ei ole ka see, et kuna testide abil koguneb alati sama info ja samal moel, siis on selle põhjal saadav hinnang „mehhaaniline“ ja seetõttu objektiivsem kui järele mõtlemise või vestluse põhjal tekkiv mulje. Tihti on need psühholoogiliste testide eelised piisavalt olulised, et testide kasutamine vääriks kaalumist.
Mõnikord öeldakse, et kogenud spetsialisti intuitsioon on kõige täpsem hinnangu allikas. Aastakümnete jooksul tehtud uuringud on siiski näidanud, et kindlatele reeglitele tuginev hindamine (s.h testimine) kipub andma täpsema tulemuse.

Kas testidest on mingit kasu?

Selle küsimuse üle ei ole mõtet otsustada selle põhjal, kas test tundub huvitav ja arukas või mitte. Kõige parema vastuse saab anda faktide põhjal. Testist on praktilises mõttes kasu siis, kui selle põhjal tehtavad otsused osutuvad hiljem õigeteks. Näiteks on värbamisotsuste tegemisel mõistlik kasutada intelligentsuse- või isiksusetesti siis, kui ühte tüüpi testitulemusega inimesed saavad hiljem tööga paremini hakkama kui teist tüüpi testitulemusega inimesed. Seda on väga lihtne kontrollida. Kui testi tulemused ei ennusta juhusest suurema tõenäosusega meid tegelikult huvitavat nähtust, näiteks tööga hakkama saamist, siis ei ole mingit mõtet seda kasutada.

Edasi on mõistlik küsida, et kui test tõepoolest ennustab meid huvitavat nähtust, siis kas ta teeb seda paremini, halvemini või sama hästi, kui mingi muu meile kättsaadav info? Kui intelligentsustesti tulemus ennustab töösooritust, aga varasema töökogemuse olemasolu või haridustase teevad seda kaugelt paremini, siis ei ole intelligentsustesti kasutamine antud juhul mõttekas, seda eriti piiratud rahaliste ja ajaliste võimaluste korral. Kui aga intelligentsustesti tulemus võimaldab teha täpsema ennustuse kui muu kättesaadav info (või sama täpse ennustuse, aga lihtsamalt), siis on selle kasutamine põhjendatud. Võimalik, et kahekuulise katseaja tulemused võimaldavad ennustada tulevast töösooritust paremini kui intelligentsustesti tulemused, aga tihti on katseaeg väga kulukas hindamisprotseduur, samal ajal kui intelligentsustestile kulub palju vähem aega ja raha.

Psühholoogiliste testide ennustustäpsust ei saa eeldada ega välja mõelda. Seda tuleb reaalsete uuringute käigus tõestada. Testide levitajad peavad suutma näidata läbiviidud uuringute tulemusi, mis tõestavad testide ennustustäpsust nende nähtuste puhul, mille ennustamisel neid plaanitakse kasutada.

Psühholoogiliste testide võimekust paljude reaalse elu toimetulekuaspektide ennustamisel on üsna põhjalikult uuritud – tulemused on julgustavad. Eriti elujõulisena on ennast näidanud intelligentsustestid. Uurimistööd on näidanud, et intelligentsustesti tulemus on kättesaadavatest üks parimaid ning tihti lausa parim kooli- või töösoorituse ennustajatest. See võib meeldida või mitte, aga inimese intelligentsustesti tulemus võrrelduna eakaaslastega ennustab toimetulekut koolis, tööl ning paljudes muudeski eluaspektides paremini kui vanemate või inimese enda haridustase, varasem kogemus vastavas valdkonnas või harjutamine (jätame muidugi kõrvale spetsiifilised tööd, mis nõuavad pikka eriväljaõpet ja harjutamist, nt arst). Ka mitmed isiksusetestidega mõõdetavad omadused suudavad juhusest kaugelt suurema tõenäosusega ennustada toimetulekut näiteks koolis või tööl. Üldine sooritus vaimset pingutust nõudvates tegevustes võib olla kõige olulisem, aga hea õpi- või töötulemus nõuab tihti ka sihikindlust, kohusetundlikkus ja korraarmastust. Näib, et testid mõõdavad ka neid omadusi piisavalt täpselt.

Psühholoogiline test ei ole ainus ega lõplik otsustuskriteerium

Psühholoogiline test ei tee inimeste eest otsuseid. See on kõigest üks abivahend mõistlike otsuste tegemisel. Kuldreegel ütleb, et testitulemusi tuleb vaadelda kontekstis koos muu inimese kohta teada oleva infoga. Inimese kohta käivate otsuste tegemisel saavad testitulemused olla vaid üks infoallikas teiste seas.
Tõsi, mõnel juhul võib nende reeglite osas teha mööndusi ning omistada testitulemustele määrava rolli. Näiteks kandidaatide eelselekteerimisel. Oletame, et meil on pangatelleri kohale lihtsasti kontrollitavate tunnuste põhjal 200 sobivat kandidaati. Nende kõigiga põhjalike tööintervjuude läbiviimine oleks keerukas. Sellises olukorras on värbajal valida, kas valida teatav hulk intervjuuvooru pääsejaid välja juhuslikult või kasutada selleks mõnda vähese aja ja rahakuluga läbiviidavat testi, mille tulemused teadaolevalt ennustavad juhusest suurema tõenäosusega kandidaatide tulevast töösooritust. Sellisel juhul on selge, et ainult testitulemuste põhjal kandidaatide hulgast eelvaliku tegemine on põhjendatud, sest nii pääsevad vestlusringi keskmisest tublimad kandidaadid. Juhusliku otsustamise põhjal ei ole see aga eriti tõenäoline.

Psühholoogiliste testide kasulikkus sõltub eeskätt kasutajast


Psühholoogiliste testide kasutamisel tuleb suurt tähelepanu pöörata testide kvaliteedile. Samavõrra tähtsad (või tähtsamadki) on aga testi läbiviija teadmised, oskused ning eetilised tõekspidamised. Maailmas levinud tavade järgi eeldatakse enamiku psühholoogiliste testide läbiviijatelt väga kõrget kvalifikatsiooni: vähemalt magistritasemel psühholoogiaharidust ning vastava testi teemalist erikoolitust. Sama tuleb nõuda ka Eestis psühholoogilisi testimisi läbiviivatelt psühholoogidelt; soovitavalt on neil kehtiv kutsetunnistus.

Eestis on psühholoogiline testimine lapsekingades, küllap tehakse seepärast ka rohkem vigu. Selleks on kaks põhjust. Esiteks puudub meil psühholoogiliste testide kasutamist reguleeriv selge reeglistik. Samuti ei ole psühholoogide hulgas veel välja kujunenud testimispraktika hea tava, millest üleastujale langeks vältimatult osaks kolleegide pahameel. Teiseks, siinse turu väikese mahu tõttu on potentsiaalsete teenustepakkujate ring pikka aega olnud ahtake.

Vähene konkurents ei ole soosinud ei heade hindamisvahendite väljatöötamist ega testijate pidevaid enesetäiendamispüüdlusi. Samas on alust arvata, et tasapisi korrastuvad ka Eesti testimispraktika ning -turg. Ei ole kahtlust, et sellest võidaks kogu ühiskond. Kui on olemas vahendid, mis pisutki aitavad suurendada tõenäosust, et õigetesse kohtadesse saavad kohe esimesel katsel valitud õiged inimesed, tõstab see ühiskonna efektiivsust.


Rene Mõttus, inimestevaheliste psühholoogiliste erinevuste uurija, Tartu Ülikooli Psühholoogia instituudi ja Edinburghi Ülikooli teadur