EÜL-i ettepanek kehtestada seadusega ülikoolides lävendipõhine vastuvõtt kitsendab ülikoolide õigust kehtesta­da vastuvõtutingimused ja -kord. Au-tonoomia piiramist õigustaks ehk see, kui lävendipõhise vastuvõtu kehtestamine tagaks ülikoolidele eraldatud vahendite tulemuslikuma kasutamise. Tartu ülikoolis toimus lävendipõhine vastuvõtt aastatel 2004–2010 ning meie kogemus näitas, et selline vastuvõtt ei võimalda alati vahendeid optimaalselt kasutada, sest vastuvõetute hulka ei saa täpselt prognoosida.

Miinuseid rohkem kui plusse
Arusaadavalt on lävendipõhisel vastu­võtul ka head küljed. Nii on üliõpilaskandidaatidel enne avalduse esitamist teada, kas nad saavad soovitud õppekavale sisse või mitte. Ka vastuvõtuprotseduur on ülikoolide jaoks liht­ne. Kuid arvestades 2013. aastal muutuvaid gümnaasiumi lõpetamise tingimusi ning lävendipõhisest vastuvõtust tingitud raskusi vastuvõetute hulga prognoosimisel, otsustas Tartu ülikool 2011. aastal lävendipõhisest vastuvõtust loobuda.

Probleeme on kahesuguseid. Juhul kui vastu võetakse riigieksamite tulemuste alusel, on peamiseks probleemiks vastuvõetute hulga prognoosimatus, kuna aastate lõikes riigieksamite tulemused kõiguvad ning REKK ei pea riigieksamite standardiseerimist vajalikuks. Lävendipõhisest vastuvõtust tingitud ületäitumus põhjustab ülikooli õppekvaliteedi langust ning ressursside vähenemist.

2014. aastal suureneb ülikoolidesse vastuvõtul oluliselt sisseastumiseksamite osatähtsus, kuna säilib vaid kolm kohustuslikku riigieksamit. Lävendipõhine vastuvõtt võimaldab kandidaatide riigieksamitel hinnatud teadmised seada objektiivsele skaalale sajapunktisüsteemis. Sellisel juhul on määravam kandidaadi punktisumma/teadmised ning vastuvõetute hulk sõltub kehtestatud lävendi ületajate hulgast.
Lävendipõhise vastuvõtu ohuks on ka see, et määravamaks võib saada vajalikule hulgale kandidaatidele vajaliku punktisumma andmine, mitte nende teadmiste tegelik tase. Ülikoolid arvutavad etteantud raha piires välja vastuvõetavate üliõpilaste hulga ning konkursisõelast pääseb läbi vaid sobilik hulk kandidaate. Sisuliselt ei ole sellisel juhul paremusjärjestuse alusel vastuvõtul ning lävendipõhisel vastuvõtul vahet.

Vastuolu rahastamisskeemiga
Ülikoolide jaoks võib osutuda parimaks ja tulemuslikumaks hoopis lävendipõhise ja paremusjärjestuse alusel vastuvõtu kombineerimine või üksnes paremusjärjestuse alusel vastuvõtu korraldamine.
Ülikoolide autonoomia selline piiramine on vastuolus ka kõrgkoolide uue rahastamisskeemiga. Uue tegevustoetuse põhimõte on, et ülikool saab ise otsustada, milline on parim viis tegevustoetusena eraldatud raha jagamiseks ja tulemuslepingu eesmärkide saavutamiseks. Seda rõhutatakse ka eelnõu seletuskirjas: „Kõrgkoolidele eraldatakse edaspidi kõrgharidustaseme õppe läbiviimiseks riigieelarvest õppeasutuse missiooni, eesmärgi ja ülesannete täitmiseks tegevustoetust, mis ei ole 1. ja 2. astme õppes enam üldjuhul seotud konkreetsete õppekohtade ja lõpetajate arvuga. Õppeasutus otsustab oma profiilist, talle pandud ülesannetest ja olemasolevast koolitusvõimsusest lähtudes, millistes valdkondades kui palju õppekohti luuakse. Kui riigil on teatud funktsioonide täitmiseks vajadus konkreetse valdkonna lõpetajate arv siiski tulemuslepingus määrata, on võimalik seda teha.”

Lävendipõhise vastuvõtu kohustus on vastuolus ülikoolide õigusega otsustada, millistes valdkondades ning kui palju õppekohti luua. Kohtade arvu saab lävendi tõstmise või madalamaks seadmisega teatud määral küll mõjutada, kuid see ei tohiks saada vastuvõtutingimuste kehtestamisel eesmärgiks omaette. Eesmärk peaks olema siiski võimekate ja motiveeritud üliõpilaste leidmine.
Lisaks toon välja tõsiasja, et teatud õppekavadel (nt arstiteaduses) säilib n-ö riiklik koolitustellimus. Ei ole õigustatud ülikooli kohustamine lävendipõhiseks vastuvõtuks ning kõigi kandidaatide, isegi kui nad on võimekad ja motiveeritud, vastuvõtmiseks seal, kus riik ise lähtuvalt vajadusest konkreetse arvu õppekohti/lõpetajaid tellib.

Eranditeta ei saa
Samuti ei saa lävendipõhise vastuvõtu kehtestamise õigustus olla kõigile võimekatele õppekoha tagamine (kuigi see on eelnõu kohaselt tegevustoetuse üks eesmärke). Võimekus ja motiveeritus on suhtelised mõisted. Samuti ei saa unustada, et ka võimekaid ja motiveerituid saab vastu võtta ning õpetada ainult olemasolevate piiratud ressursside tingimustes. Kuna erasektorist tuleva raha eest õppimine on uue rahastamisskeemi alusel piiratud, tekib paratamatult olukord, kus teatud erialadel võib ressursside nappuse tõttu jääda osa võimekaid ja motiveerituid kõrgkoolist välja.
Seaduseelnõu kõnealune punkt oleks mõistlik sõnastada selliselt, et õppekohtade täitmise korra määrab ülikooli nõukogu, lähtudes õppeasutuse kehtestatud lävendist ja/või sisseastujate paremusjärjestusest.

Õpetajate Leht, 20.01.2012