Iga kõne on eneseväljendus, mis sisaldab kaht osa: kogemust, mida olen näinud, kuulnud, tundnud, mõelnud ning oskust seda välja öelda ehk end väljendada. Iga kõne peab sisaldama veenvuse komponente – häid argumente, kõneleja mainet ja emotsioone.
Kui meil poleks emotsionaalset intelligentsust, siis ei oskaks me oma teadmisi ehk IQ-d rakendada.
Kontakti võtmise oskust võib pidada õnnestunud suhtlemise nurgakiviks.
Kuulamine pole oma kõnejärjekorra ootamine, lihtsalt vaikimine või kannatamatult kaasanoogutamine, justkui teades, mida teine osapool kavatseb rääkida. Kuulamine on eelkõige segu kuulmisest ja keskendumisest – püüd mõista ja teisest aru saada.
Selge eneseväljenduse eesmärk on teha end teistele inimestele võimalikult mõistetavaks.
Öeldakse, et vanemaid ja sugulasi ei saa valida, küll aga sõpru, tuttavaid ja muid lähikondlasi. Tegelikult ei saa alati ka neid valida.