Kutsevaliku probleemidaga hakati taas tegelema alles pärast diktaator Stalini surma. Muutus parteiline ideoloogia ja retoorika. Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendate alguse näilise õitsengu aastatel, kus kommunism tundus olevat juba käega katsuda, peeti vajalikuks rõhutada partei hoolitsust noorsoo õnneliku tuleviku eest. Keskkomitee aruandes NLKP XXII kongressile rõhutatakse, et nõukogude kool peab peale kõige muu noorsugu ette valmistama ka teadlikuks elukutsevalikuks. Kuigi tegemist oli üldsõnalise parteilise retoorikaga, motiveeris see paljusid lootusrikkaid inimesi. Peale oli kasvanud uus põlvkond, kes ei mäletanud enam eelnenud terroriaega. Nn sulaaegne õhkkond andis veidi hingamisruumi tervele mõtlemisele. Seda tunnetasid haritlased nii nõukogude vabariikides kui ka kogu ülejäänud sotsialismileeris. Psühholoogia tunnistati taas teaduseks ja seda hakati õpetama ülikoolis. Vastava hariduse omandanud inimesed asusid üpris innukalt tegutsema.

Riigi majanduselus kehtis täielik plaanimajandus. Ka kutsesuunitlusalane tegevus oli mõistagi tsentraalselt suunatud ning ka vahendid tulid täielikult riigilt. Johtuvalt partei suunistest anti välja hulk seadusi ja määrusi, mis käsitlesid üpris üldsõnaliselt vajadust parandada noortega tehtavat kutsesuunitlusalast tööd.
 
Küsitav oli sotsiaalse tellimuse olemasolu kutsenõustamisele, sest karjäärivõimalused olid totalitaarses riigis piiratud. Kaunisõnalise retoorika taga seisis sageli lihtne vajadus suunata inimesi ühte või teise rahvamajanduse valdkonda. Töö oli inimestele riigi poolt garanteeritud, seega puudus otsene vajadus selle pärast muretseda, ning sõnal karjäär oli pigem halvustav tähendus. Tegevus oli suunatud noortele ja keskendus nende erinevates valdkondades väljenduva võimekuse hindamisele testide abil.
1968. aastal hakati Tallinna ja Tartu haridusosakondade juurde looma kutsenõuandlaid, seejärel ka Kohtla-Järvele ja Pärnusse. 1969. aastal kinnitati Eesti NSV haridusministri poolt Linna (rajooni) kutsenõuandla põhimäärus, milles on välja toodud kutsenõuandla põhiülesanded, koosseis (juhataja, metoodikud, arst), nende ülesanded ning nõutav kvalifikatsioon.
 
Kutsenõuandlas oli põhiküsimuste arutamiseks ja otsustamiseks ette nähtud metoodiline nõukogu. Selle koosseisu kuulusid nõuandla juhataja (nõukogu esimees), metoodikud, arst ja haridusosakonna esindaja. Juhataja võis kutsuda nõukogu tööst osa võtma ka koolide töötajaid, lastevanemate komiteede esindajaid, arste-spetsialiste, samuti asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide esindajaid.
Kuigi suunised kutsenõuandlate tööks olid ühised, oli tegelikult tehtav töö mitmeti erinev, sõltudes juhtfiguuri eelistustest. Näiteks pöörati Tartus suurt tähelepanu elukutsete tutvustamisele ettevõtetes. Koolidele oli antud ekskursioonide plaan, õpilased tulid kohale vastavalt oma soovile. Kui õpilased külastasid kutsenõuandlat, oli soovitav kaasa võtta iseloomustus koolist.

Tegeleti ka uurimistööga. Nii viidi Tallinna Polütehnilises Instituudis rea aastate vältel sisseastujatega läbi matemaatiliste võimete testid ning uuringud, mille alusel töötati välja ülikooli õppeedukuse prognoosi valemid. Kutsesuunitluse alal kaitsti ka teaduskraade.