20. novembril 1989.a. võeti ÜRO peaassamblees vastu laste õiguste konventsioon, mis kohustab kõikide maade valitsusi tagama lastele hea elu. Tänavu tähistatakse 25. aasta möödumist hetkest, mil Eesti ühines ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. Tulenevalt eeltoodust on teadlikult ellu kutsutud Valgamaa Rajaleidja keskuse konverents „Kõik lapsed peavad saama võimaluse õnnestuda“ , kus lõimitakse õppenõustamise-ja karjääriteemad ning räägitakse aktuaalsetel teemadel, mis suunatud lapse heaolu toetamisele ja tagamisele.

Esiettekandega tervitas konverentsil osalejaid Järvamaa Rajaleidja keskuse karjäärinõustaja Sirli Kriisa. Tema abil said külalised mõtiskleda küsimuse üle, kas karjäärinõustamine on imerohi ning kuidas saab toetada noort inimest/õpilast karjääriõpetaja, -spetsialist, nõustaja... Sõnumis kõlasid märksõnad – enesetundmise toetamine, meeldivate tegevuste nuputamine, otsustamine, kiiresti muutuva karjääriinfo vahendamine, otsuse vastuvõtmine. Kõikides etappides saame olla toeks noortele meie kõik – vanemad ning lähedased, õpetajad, noorte toetajad, spetsialistid. Üks võimalustest, mida tasub kasutada on karjäärinõustamine.

Tiina Saar-Veelmaa innustas armastama Z-põlvkonda – noort, kes suundub täna tööturule või õpingutesse. Ühiskond vajab kõiki meid ning parim, mida saame teha on toetada enda enesesõbralikkust ning läbi selle saame armastada ning toetada teisi. Mõned märksõnad, mis iseloomustavad tänapäeva noori: virtuaalreaalsus; multitalendid, puutetundlikke näppudega, haavatavus, ambitsioonikus. Rohekraed, kes soovivad päästa maailma.

„Koolipsühholoogi ja pereterapeudi Triin Kahre ettekanne „ Kuidas mõista last ja kaasata vanemaid?“, oli minu jaoks kindlasti üks kõnekaim, emotsionaalseim esitlus konverentsil“, rääkis meie keskuse sotsiaalpedagoog Õnne Naaris. Ta jagas oma isiklikku kasvamise lugu läbi oma 15 aastase töökogemuse koolipsühholoogina. Oma sõnavõtus tõi ta ilmekalt välja, kui oluline on kooli ja kodu koostöö lapse toimetuleku tagamiseks ja et probleemide korral on oluline näha asju laiemalt, süsteemsemalt. Ma jagan tema seisukohta, et paljudes olukordades ei olegi võimalik üheselt välja tuua põhjus-tagajärg seoseid ja et probleem on pigem lapse ja teda ümbritseva keskkonna düsfunktsionaalses suhestumises (kool, kodu, kooli-kodu vahelised suhted). Lapse abistamisel on kõigil osapooltel vastutus, sest kõik saavad midagi teha. Vaid meeskonnas tegutsedes saame toetada lapsi nii, et kõik saaksid võimaluse õnnestumiseks.

Paneeldiskusioonil kooliõnnelikkusest jäi kõlama gümnasistide (Ly Joakit, Katarina Kasemets, Karel Simson, Karl-Steven Vijar) arvamuste kindlameelsus ja erinevus. Väljaöeldud mõtetele lisas tõsiseltvõetavust õpilaste elutark arutlemisoskus, milles valitses kriitika ja enesekriitika tasakaal. Kuuldu kinnitab, et õnnelikkus on läbinisti subjektiivne, privaatne ja personaalne kvaliteet, mis kujuneb õpilase eesmärkidest, motivatsioonist, rutiinitaluvusest, suhtlemisvalmidusest, aktiivsusest ja kodunt kaasa toodud käitumiskultuurist ning veel paljudest muudest asjaoludest. Õnnelikkust mõjutavate väliste teguritena toodi välja inimlikku mõõdet suhtes õpetaja - õpilane ning rõõmsameelset õpetajat töömeeleolu loojana.

Õpetaja tööd võrreldi südamekirurgi tööga - hea õpetaja saab õpilase südame kätte, et õpilane saaks edaspidi täiel rinnal elada. Õppetöö ja huvialadega tegelemise suur koormus, mis ei taha päeva peale mahtuda, viib õpilase väsimuseni ja rahulolematuseni. Keeruline on leida aega, millise ettevõtmise arvelt välja magada või millistest tegevustest loobuda. Mõnikord tehakse seda õppetöö arvelt. Rahulolematuks teevad ühtsed, õpilaste erinevusi mittearvestavad, nõudmised ja õpetamismeetodid. Õppetöö jõukohasus on oluline tegur. Jõuetus õppekava täitmise ees, mida õpetaja igal võimalusel rõhutab, „jääb külge tolknema“ ja pärsib rahulolu tunnet ning eneseteostust. Õppimine on pingutust nõudev vaimne töö. Tähtis on väärtustada õnnelikkust ja rahulolu kui emotsionaalset seisundit, mis toetab jõukohase ja eduka soorituse jaoks vajalikku pingutust. Õnnelikkust pole võimalik üheselt käsitleda ega väga täpselt mõõta. Paneelis osalenud õpilased olid pigem õnnelikud üksmeelselt tänulikud oma õpetajatele.

Kerli Kõiv, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendusest ja tegev noorsootöö spetsialist, andis ülevaate Noorte Tugila programmist, selle olemusest ja saavutatud tulemustest. Positiivne oli saada teada, et nad on kaasanud oma projekti noortekeskused, töötukassa teenused, tööandjad, Rajaleidja keskused ja kohalike omavalitsuste sotsiaalvaldkonna töötajad ja teenused. Kirjeldati mitmeid edulugusid.

Katrin Pihlap, Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse üksuse Lõuna piirkonna peaspetsialisti ettekandest saime põhjaliku teadmise, mis on lapse parim huvi, et hindamise aluseks on lapse heaolu kolmnurk ja et hindamine peab alati olema juhtumipõhine ning individuaalne.

Sille Allik: Tänan südamest Sind ja teie meeskonda suurepärase konverentsi korraldamise eest. Osalen teie konverentsil teist korda ning taaskord on teie poolt organiseeritud etteasted väga aktuaalsed pedagoogi vaatevinklist. Konverentsil osalesid huvitavad inimesed ning väga põnev oli kuulda iga esineja seisukohti haridusmaastikul. Mina, kui kauaaegne pedagoog, sain väga emotsionaalse/vaimse toidu pedagoogi ameti jätkamiseks. Samuti avaldas muljet noorte paneeldiskussioon - seda oli väga huvitav jälgida (oleks tahtnud isegi rohkem küsimusi esitada, et teada saada, mida noored tegelikult meie põlvkonna õpetajatelt ootavad). NB! Kahju, et toolideread jällegi konverentsi lõpupoole tühjenesid?! NB! Sellel konverentsil oleksin tahtnud näha rohkem pedagooge, sest nii palju põnevat, huvitavat ja just õpetajatele pakkusid selle aasta konverentsi teemad. Veelkord suur aitäh ja edu edaspidisteks ettevõtmisteks.

Autorid: Jaanika Käst, Endla Lõkova, Õnne Naaris, Jelena Kalames, Tiiu Soodla, Carmen Kruška