Anne Naelapea
Kutsenõustaja
Raplamaa Tööhõiveamet


Tööhõiveametites on töötanud ametlikud kutsenõustajad alates 2000.aastast. Siiski on koolituskonsultantidena töötanud inimesed tegelikku kutsenõustamistööd alustanud juba palju varem (praeguseks ajaks on just nendest saanud THA-de kutsenõustajad). Hariduselt on nad enamasti psühholoogi või psühholoogia õpetaja haridusega ja kutsenõustamisalase täiendõppega. Tegeleme THA-tes registreeritud aktiivselt tööd otsivate tööealiste (16- pensioniiga) isikutega.

Ei ole võimalik suunata ühtegi tööta jäänut uuesti tööle, täiend- või ümberõppele ilma tema seniseid kogemusi ja isiksuse omadusi analüüsimata, tema võimeid ja võimalusi arvestamata. Niisiis, saame rääkida väga mitmekesisest kogemuste arsenalist vähemalt kümneaastase perioodi vältel.

Tööhõiveametisse pöörduvate noorte põhiprobleemid
Tööhõiveametites tegutsevate kutsenõustajate juurde jõuavad üldreeglina koolitusvõimalusi otsivad töötud või tööd otsivad tööealised inimesed.
Aina sagedamini pöörduvad meie poole noored, kellel puuduvad töökogemused ja sageli ka üldse ettekujutus töömaailmast. Tihti tuleb kutsenõustamist teha käsikäes psühholoogilise nõustamisega.

“Tööle ei lähe “haridus”, veel vähem “kutse” või “amet”, tööle läheb inimene”, nii on tabavalt kirja pannud Terje Paes, Põlvamaa Tööhõiveameti kutsenõustaja.
Tööhõiveametisse jõuab noori, kelle haridustee on katkenud, sageli on nende hulgas murdeeas suuri kasvuraskusi üle elanud neide ja noormehi.

  • Silmatorkavalt kindlal esikohal on vähene suhtlemisvalmidus (ja -julgus) ning sellega otseselt seonduv vilets emakeele oskus nii kõnes kui kirjas. Eriti ilmekalt avaldub see avalduste täitmisel ja enda iseloomustamisel. Suhtlemiskartusest tingitult puudub julgus küsida konsultantidelt vajalikku informatsiooni, isegi stendidele pandud infot ei ole julgust lugeda, rääkimata ooteruumis kõigile mõeldud info paberil kaasavõtmisest.
  • Tihti tullakse ülisuurte nõudmistega töötingimuste ja palga suhtes, omamata seejuures isegi põhiharidust. Meie jaoks väga tõsisena tunduv mure on õpingud katkestanud noored.
  • Iseloomulik on ebaadekvaatne (nii üle- kui ala-) hinnang enda võimete ja isikuomaduste suhtes. Nii mõnigi kord jääb mulje, et seni on saadud elada vähimagi pingutuseta.
  • Paljude puhul torkab silma negatiivne eluhoiak, eelarvamustega suhtumine seadustesse. („ Neid seadusi ma küll lugema ei hakka, niikuinii on need kõik viletsalt kirjutatud !“).
  • Konsultantidel tuleb tihti selgitada kaasasolevatele emadele, et kui noor inimene tuleb tööd otsima, siis peab ta seda tõesti ise tegema. Keegi vanematest ei saa elada oma lapse elu ära, tema eest tööle minna, valikuid ja otsuseid tema eest teha.
  • Nõustamisvestluse käigus selguvad mitmed vajakajäämised nii vanemate kui ka õpetajate töös. Vaeva tuleb näha meil noortega, kes mingil põhjusel on saanud „sildi“ külge (nt. „oledki saamatu“ vm.). Pikemal nõustamisel selguvad noore väga toredad anded ja omadused, millega töömaailmas edasi minna.
  • Ületähtsustatakse kõrgharidust, samas jääb kuldsete kätega meistrite vajadus teadvustamata.
  • Õpitavate ainete seosed tegeliku elu ja ametitega on sageli ähmased.
  • Tublid ja töökad vanemad võimendavad sageli oma töö negatiivseid külgi, rääkimata lastele ameti helgemast poolest.
  •  

Jätkuvas koostöös Karjäärinõustamise Teabekeskusega loodame olukorra paranemist.