Tööotsingul võib eristada nelja peamist viisi.

  • Esimene on klassikaline töökuulutustele reageerimine – sirvitakse Interneti-lehti, trükimeediat või loetakse kuulutusi poeseinalt. Siis saadetakse CV ja jäädakse ootama. See on üsna passiivne viis. Me ei saa toimuvat kuigivõrd mõjutada, saame vaid oodata. Vahel juhtubki nii, et kandideerijatele isegi ei vastata, kas nad pääsesid edasi või mõtte. Vahel pääsetakse intervjuule, kuid pärast seda on vaikus. Siis oleks mõistlik ka ise huvi tunda, et mis konnkursist sai ja kui ma valituks ei osutunud, mis mul sellest protsessid ja kandideerimisest õppida oleks.


  • Teine viis on aktiivsem. Inimene mõtleb, mis valdkonnad, aga siis juba ka täpsemalt, millised firmad talle huvi pakuvad. Ta saadab neile nii CV kui ka motivatsioonikirja, miks see töökoht talle sobiks ja miks just tema arvab sinna sobiks. Eelnevalt võib ka personalijuhile helistada. Sellise sihiteadliku otsinguga võib kiiremini töö leida. Vahel aga lihtsalt ei ole piisavalt taustteavet, milline see unelmate töökoht siis ikkagi on ja kuhu helistada.


 

  • Kolmas viis on enesereklaam. Inimene teeb korralikud kandideerimisdokumendid töövahendusfirmade jaoks ning reklaamib ennast parimal moel. Siin on abi turundusteadmistest.


  • Neljas viis on samuti passiivne, kuid teisel moel. Tuleb saada oma ametis nii heaks, et sind jahitakse ja tehakse sulle pidevalt pakkumisi, nii et sa ei pea ise enam tööd otsima. See eeldab ka seda, et sinu tutvusringkond on kursis, millega tegeled ja soovitab sind.


Rajaleidja, 2012