Haridustee planeerimisel tuleks lähtuda õpitava valdkonna sobivusest ja meeldivusest. Lisaks ka sellest, milliseid töövõimalusi õpitav eriala hiljem pakub ning milline on oodatav töötasu. Tööturu nõudmiste ning nende prognoosiga üritavad kaasas käia ka haridusasutused. Sageli ei ole aga haridusasutustes pakutavad erialad või erialade aluseks olevad õppekavad tööturu nõudmistega kooskõlas. Selle põhjuseks võib olla vajalikul tasemel õppejõudude või materiaaltehnilise baasi puudumine.

Samuti see, et planeerides lähtutakse sellest, milliseid töötajaid on praegu vaja, mitte sellest, milliseid töötajaid on vaja 4–5 aasta pärast – siis kui näiteks ülikoolilõpetajad on õpinguid lõpetamas. Kuna olukord tööturul ja majanduses võib teha ettenägematuid pöördeid, ei pruugi ka prognoosidest lähtumine alati õigeks osutuda.


Töö leidmise viisid

Infoallikaid vabade töökohtade või vakantsitrendide kohta on mitmeid. Reeglina ei kajasta allikad aga tegelikku tööpakkumiste või ka vabade ametikohtade arvu ning iseloomu, vaid väljatoodud numbrid on pigem alahinnatud. Alahinnatuse põhjus on selles, et enamik töökohta vahetanutest või uuesti hõivesse siirdunutest ei saa töökohta tööpakkumiskuulutuste kaudu või töötukassa teenuseid kasutades. 2010. aastal oli töötukassa kaudu asunud tööle 3% ning tööpakkumiskuulutuste kaudu 13% viimase 12 kuu jooksul kas töökohta vahetanutest või uuesti tööle asunutest. Kõige suurem roll töö leidmise juures oli sugulastel ja tuttavatel (47%) ning ka otse tööandjate poole pöördumisel (15%) (vt. Joonis 1).


Joonis 1. Töö leidmise viisid viimase 12 kuu jooksul. %.
Allikas: Statistikaamet. Eesti Tööjõuuuring.

Tööle võetud töötajad ning vabad töökohad

Kuigi tööpakkumisi vahendavad tööportaalid, personaliotsingufirmad ja töötukassa allikad ei paku piisavat teavet vabade töökohtade arvu kohta, näitab tööpakkumiste arvu kasv seal ka tegelikku trendi tööturul uute töökohtade lisandumise suunas. Kui 2011. aastal andsid nii töötukassa kui ka personaliotsinguga seotud firmad teada tööpakkumiste arvu kasvust, siis on ka tegelikult hõivatute arv kasvanud. Tööpakkumiste arvu järsk suurenemine võib olla märk suurenenud tööturu paindlikkuse kontekstis aset leidvast kasvanud ametialasest mobiilsusest.
Nii mobiilsuse kui ka vabade töökohtade arvu kasvu näitab Joonis 2. 2008. aasta alguses oli vabu töökohti veel ligi 18 000, kuid alates 2008. aasta III kvartalist hakkas vabade töökohtade arv kiiresti langema, jõudes madalseisu 2009. aastal. 2010. aastal hakkas vabade töökohtade arv siiski järk-järgult kasvama, jäädes 2008. aasta tasemest aga kaugele maha.


Joonis 2. Vakantsed töökohad ja töötajate töölevõtmine. 2008-2010 (III kvartal, N).
Allikas: Statistikaamet
Märkus: Tööle võetud töötajate arv (TV) – kvartali jooksul tööle võetud töötajate arv. Vabade ametikohtade arv (JV) – kõik kvartali teise kuu 15. kuupäeval olevad vabad ametikohad, s.o vastloodud, vaba või töötaja lahkumise tagajärjel vabaks saav tasustatav ametikoht, a) mille puhul tööandja tegutseb aktiivselt ja on valmis tegema edasisi jõupingutusi sobiva kandidaadi leidmiseks väljastpoolt asjaomast ettevõtet/asutust/organisatsiooni ja b) mille puhul tööandja kavatseb ametikoha täita kas kohe või kindlaksmääratud aja jooksul.

Viimastel aastatel on enim vabu töökohti olnud töötlevas tööstuses, hulgi- ja jaekaubanduses ning hariduses. 2010. aastal ning eriti aasta teises pooles kasvas teiste tegevusaladega võrreldes kiiremini vabade töökohtade arv töötlevas tööstuses. Selline areng oli ka ootuspärane, kuna tootmismahud alustasid uuesti tõusu.
Vakantsete töökohtade arv mõnes sektoris võib samas viidata mitte vastava ettevalmistusega töötajate puudusele, vaid näiteks madalale palgatasemele selles sektoris. Madal palk võib kindlasti oma mõju avaldada just jae- ja hulgikaubanduse ning haridusvaldkonna puhul. Vakantsetel töökohtadel võib olla ka nö varjatud iseloom, mis väljendub selles, et tööandjad lähtuvad oma plaanide tegemisel ja sellega seotud tööjõu värbamisel ka infost olemasoleva tööjõu kohta. Juhul kui teatakse, et tööturul puudub näiteks piisav arv vajaliku ettevalmistusega infotehnoloogia eksperte, ei hakata ka mõtlema vastavasisuliste projektide algatamise peale. Tööjõuprognoosid ja seni prognoositu vastavus tegelikkusele

Riigi tasandil teeb tööjõuvajadust mõõtvaid prognoose Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Prognoosi järgi on 2017. aastal hõivatute arv oluliselt suurem kui praegu (ligi 630 tuhat). Kõige enam oodatakse uute töökohtade loomist info ja side sektoris ning tervishoius ja sotsiaalhoolekandes. Töökohtade arvu suurenemist eeldatakse ka elektroonika- ja elektriseadmete tootmises ning majutuses ja toitlustuses. Nõudlus kasvab spetsialistide ja oskustööliste järele, langeb aga lihttööliste nõudlus. Jätkuvalt kasvab hariduse tähtsus.
2003. aastal koostatud prognoosis hinnati, kui suur võiks olla hõivatute arv aastal 2009 erinevates majandusharudes.

Kuuel juhul kümnest vastas tegevusharudes prognoositud hõive muutuse suund tegelikule. Harudes, kus muutuse suund vastas oodatule, oli mitmel juhul tegelik muutus prognoositust palju suurem (nt elektri- ja optikaseadmete tootmise prognoositud 20%lise kasvu asemel enam kui 50%line hõive suurenemine). Absoluutarvudes oli suurim erinevus ehituses, kus tegelik hõivatute arv oli 2009. aastal prognoositust tunduvalt kõrgem.

Lisaks tööjõuprognoosidele on koostatud ka erinevaid arengustsenaariume. Eamets jt (2009) on välja toonud, et olemasolevate arengute jätkumise korral, kui olulisi muutusi haridus- ja teaduspoliitikas ei tehta, on kõige realistlikum nn baasstsenaariumi realiseerumine. Baasstsenaariumi põhijäreldus on, et olemasolevate trendide jätkumise korral suureneb vähesel määral hõive kõrgharitute osas, täpsemalt humanitaaride ning tervise ja heaolu spetsialistide osas. Suurt hõive vähenemist oodatakse aga esimese ja teise taseme haridusega töötajate osas. Teisisõnu, seniste arengute jätkumise korral on väike tõenäosus „Teadmistepõhise Eesti“ arengustsenaariumi realiseerumiseks, ehk stsenaariumi, kus kasvab nõudlus eelkõige kõrgharidusega tippspetsialistide järele.

Kokkuvõtteks

Vabade töökohtade arvu hindamisel tuleb kindlasti arvestada viisiga, kuidas vakantsete töökohtade olemasolu mõõdetakse. Olenemata metoodikast sõltub vabade töökohtade lisandumine ning hinnanguline arv tegevus- või ametiala lõikes majanduse edust või ebaedust. Tööjõuprognooside üldisi hinnanguid tööturu muutumise osas saab kindlasti karjääri planeerimisel arvesse võtta.

Samas ei pruugi detailsed hinnangud näiteks tegevusalade lõikes aastate möödudes täpseks osutuda – Eesti tööturu arenguid mõjutavad välistegurid võivad sageli teha ootamatuid pöördeid. Vakantseid töökohti on siiski nii majanduse tõusu kui ka languse ajal ning eriti just languse ajal on töö saamiseks oluline valmisolek elukestvaks õppeks ning intensiivsemateks tööotsinguteks. Üks lahendusi võib olla ka juba kutse- või kõrgkooli astudes arvestada tõsiselt võimalusega hakata ise ettevõtjaks ning luua töökohti.

Karjäärivalikute tegemisel võiks arvestada ametialade struktuuri muutumise tendentsi teadmis- ja oskusintensiivsete ametite kasuks. Märgatavalt kasvab selliste valdkondade nagu info-, bio- ja nanotehnoloogia osatähtsus; eraldi maksab tähelepanu pöörata sellistele märksõnadele nagu roheline majandus ning sotsiaalsed oskused.

Oluline on siiski meeles pidada, et ükski prognoos ei suuda täpselt öelda, kas antud töö järgi on 10 või 20 aasta pärast suur või väike nõudlus. Keegi ei tea päris täpselt näiteks seda, kas tisleril on 10 aasta pärast samad tööülesanded kui praegu. Toimetulekuks on tulevikus vaja head kohanemisvõimet.
Lähiajal suureneb küll vajadus kõrgema haridusega töötajate järele, ent enam kui pooltel töökohtadest vajatakse siiski pädevaid kutse- või keskharidusega töötajaid. Pidevalt suurenevad nõuded töötajate oskuste ja teadmiste osas, kuna tööprotsessides tuleb kasutada üha keerulisemaid seadmeid või suureneb nö lihtsalt ära tegemise asemel vajadus loovat tüüpi tegevuste järele.

Kasutatud allikad:
Eamets, R., Meriküll, J., Kallavus, M., Kaarna, K., Kask, T. 2009. „Teadmistepõhise majanduse suunas liikumiseks vajaliku tööjõu- ja koolitusvajaduse väljaselgitamise uuring“. Eesti Vabariigi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arendustöö nõustamisteenus.
Lambing, M. 2010. Tööjõuvajaduse prognoos aastani 2017. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Tallinn.
Statistikaamet
 

Artikli autor: Siim Krusell
Artikli ja jooniste valmimist toetas Euroopa Sotsiaalfond
Rajaleidja, 2011