Tööturg on pidavas muutumises ning pidevas muutumises on ka see, milliseid töötajaid tööturul vajatakse. Majanduse ja tööturu muutumine toob kaasa vajaduse muuta nii hariduse sisu kui ka vormi. Mida enam on majandus teadmistepõhisuse poole liikunud, seda enam tõuseb vajadus kõrgema haridustasemega töötajate järele.

Õppeliigid ja nende iseloomustus

Rahvusvaheliselt eristatakse tänapäeval kolme liiki õpet – formaalne, mitteformaalne ja informaalne. Formaalne õppimine tähendab koolis õppimist ehk tasemehariduse omandamist. Mitteformaalne õppimine tähendab tööalast või vabahariduslikku koolitust ehk kursustel, seminaridel ja konverentsidel osalemist. Informaalne õppimine on iseseisev õppimine, mida mõnel juhul on eestikeelses kirjanduses nimetatud ka eluhariduseks. Kõik need kolm on osa elukestvast õppest (Rummo-Laes, 2009). Formaalõpe toimub koolis ja selline õppimine on eesmärgistatud, õpetajad on ette valmistatud ja tavaliselt on neil ka sellekohane kvalifikatsioon. Kogu õppimisprotsessi jälgitakse ja hinnatakse.

Eesti formaalharidussüsteem on küllaltki mitmekesine, kuid siiski taandatav kolmele tasandile. I taseme haridusega inimesed on kas alghariduseta (1.-6. klass lõpetamata), algharidusega (lõpetatud vähemalt 6 klassi), põhiharidusega (lõpetatud vähemalt 9 klassi) või baashariduseta kutseharidusega (nt põhihariduse nõudeta kutsehariduse läbimine koolikohustusliku ea ületamise puhul). II taseme haridusega on aga need, kes on keskharidusega või omandanud kutsehariduse põhihariduse baasil (nt kutseharidus koos keskharidusega). III taseme hariduse puhul peetakse silmas kõrghariduse, magistri- või doktorikraadi omamist. Sõltuvalt kontekstist liigitatakse kas teise või kolmanda taseme alla kutseõpe keskhariduse baasil. Seega, formaalse liigituse järgi kuulub kutseõpe keskhariduse baasil pigem III taseme alla; tihtilugu kasutatakse seda analüütilises kontekstis ka koos II taseme kutseõppe vormidega.

Mitteformaalne õpe võib toimuda mitmesugustes kohtades, mitte tingimata koolis või klassiruumis (nt looduskoolitus võib toimuda vabas looduses, käsitöökoolitus muuseumis). Õppimine ja õpetamine ei ole nendes kohtades peamine eesmärk, sageli on põhirõhk mujal, näiteks muuseum ei ole õppeasutus, vaid asutus, mis kogub ja säilitab teadusliku või kunstiväärtusega esemeid. Mitteformaalne õpe on samuti eesmärgistatud, aga samal ajal täiesti vabatahtlik, ning koolituste ja õppe juhendajad ei tarvitse (kuigi võivad) olla professionaalid.
Haridussüsteemid Euroopa Liidu kontekstis

Euroopa Liidu kontekstis on haridussüsteemid, sh Eesti, piisavalt sarnased selleks, et rakendada ISCED klassifikatsiooni (s.o töövahend haridusstatistika kogumiseks, koostamiseks ja esitamiseks nii eri riikides kui ka rahvusvaheliselt) kõigi liikmesriikide haridussüsteemide suhtes ning toimub ka pidev EL-i sisene haridussüsteemide omavaheline ühtlustumine. Teisalt erinevad haridussüsteemid näiteks selles osas, kuivõrd lihtne ja võimalik on liikumine haridustasemete sees või nende vahel. Samuti on erinev hariduse kvaliteet, sh hilisemad rakendusvõimalused tööturul, õpetatavad erialad ning nende sisu.

Haridussüsteemide struktuuri ja tulemuste erinevused tulenevad traditsioonilistest rahvuslikest erinevustest poliitiliste institutsioonide ülesehituses, majanduses, tööturu struktuuris ja kultuurilistes tavades. Euroopa Liidu erinevad haridussüsteemid on kokku puutunud valdavalt samade probleemidega (muutused tehnoloogias ning töökorralduses, tootmise üleilmastumine), mille tulemusel järgitakse haridus- ja tööturupoliitikas sarnaseid üldeesmärke (Eamets jt, 2003).

Enamikus Euroopa haridussüsteemides on üldharidus ja kutseõppesuunad eraldatud. Kutsehariduse puhul on kriitiliseks faktoriks osutunud võimaluste vähesus jätkata haridusteed ning eriti juurdepääs kõrgharidusele. Kõrgharidus on aga EL-is lõplikult kujunenud massihariduseks. Eesti kuulub siiski nende Euroopa riikide hulka, kus edasiõppimisvõimalused näiteks kutseõppe lõpetades säilivad.

Õpingutes osalemine ja noorte haridustase

Haridussüsteemis toimuvat aitab iseloomustada ka õppeasutusse vastuvõetute, seal õppijate ning lõpetajate arvu muutumise dünaamika. Kindlasti tuleb muutuste puhul arvestada ka demograafilisi suundumusi, mis võivad olla ka suuremad mõjutajad, kui seda on teadlikud muudatused haridussüsteemis või tööturu nõudmised.
Kui võrrelda 2010. aastat 2000. aastaga, siis 10 aasta jooksul ei toimunud olulisi struktuurseid muutusi, mis oleks määrava tähtsusega, põhjustamaks vastuvõetute või õppijate arvu olulist muutust haridustaseme lõikes. Välja võib tuua järgmised muutused: üleminek 3 pluss 2 õppele kolmanda taseme puhul, koolide sulgemine ja üksteisega liitmine, õppekavade ja seadusandluse korrigeerimine.

Demograafilised trendid mõjutavad kõige enam esimesel ja teisel tasemel õppijate arvu. Võrreldes 2000. aastaga tõusis 2005. aastaks oluliselt teisel tasemel vastuvõetute ning õppijate arv, mis oli otseselt seotud sellega, et põhihariduse lõpetasid nö laulva revolutsiooni lapsed, ehk noored, kes sündisid ajal, mil sünde oli oluliselt enam kui näiteks 90ndate keskpaigas.

Keskhariduse baasil kutset omandavate ja kolmandal tasemel õppijate arvu mõjutavad samuti demograafilised protsessid, kuid vahest olulisem on olnud kõrghariduse massihariduseks muutumise jätkumine ning tööturu jätkuv nõudlus hea haridusega spetsialistide järele. Kolmandat taset ei tulnud omandama enam ainult keskkoolipingist tulnud noored, vaid üha rohkem ka vanemad inimesed. Õppijate arv kolmandal tasemel kasvas kiirelt 2000–2005 vahelisel perioodil ning kuni 2010. aastani jätkus vähene kasv. Võrreldes 2000. aastaga langes 2005. aastal pisut keskhariduse baasil kutse omandajate arv ning jäi seejärel stabiilseks (vt. Joonis 1).


Joonis 1. Vastuvõetud, õppijad ja lõpetanud haridustaseme lõikes. N.
Allikas: Statistikaamet

Tasemeõppest vähem oluline ei ole ka elukestev õpe ehk tööga seotud täiendus- või ümberõppekursused. Neil kursustel osalejaid oli 2010. aastal umbes samas suurusjärgus kui 2009. aastal – küsitlusele eelnenud viimase nelja nädala jooksul oli kursustel osalenud umbes 30 000 töötajat. Võrreldes 2007. aastaga on toimunud aga oluline kasv, sest tol aastal osales tööga seotud täiendus- või ümberõppekursustel 20 000 töötajat.
Noorte haridustaseme puhul tuleb silmas pidada seda, et vaatlushetkel fikseeritud haridustase ei pruugi olla lõplik – teisisõnu, paljud noored õpivad mõne aja pärast edasi, omandamaks kõrgemat haridustaset. Siiski saab Eesti noorte haridustaseme hindamiseks eelkõige võrdluses teiste Euroopa Liidu riikide noorte haridustasemega kasutada indikaatorina vähemalt keskharidusega 20–24-aastaste osatähtsust noorte seas. 2010. aastal oli vähemalt keskharidusega 83% noortest ning võrreldes eelnevate aastatega ei ole näitaja oluliselt muutunud (ka 1999. aastal omas vähemalt keskharidust 83% noortest).

Euroopa Liidu kontekstis ületab Eesti näitaja EL27 keskmist. EL27 riikides keskmiselt oli 2010. aastal vähemalt keskharidusega 79% 20–24-aastastest noortest olles 10 aastaga tõusnud 3%. Lähinaabritega võrreldes ületas 2010. aastal Eesti näitaja Läti oma, kuid jäi pisut alla Soomele, Rootsile ja Leedule.

Õpingute katkestamine

Olulise probleemina on sageli esile toodud noorte haridustee katkemist. Õpingute katkestajana defineeritakse õpilast, kelle õpingud katkevad enne õppeprogrammi edukat läbimist majanduslikel põhjustel (sh tööle asumine), koolist väljaheitmise, haiguse, perekondlike või muude mõjuvate põhjuste tõttu. Mõiste alla ei kuulu õpilased, kes lahkusid Eestist või asusid õppima mõnes teises koolis. Kui seada Joonis 2 välja toodud indikaatorid pingeritta, siis olulisim neist on näitaja, mis väljendab protsenti 18–24-aastastest noortest, kes ei jätka õpinguid ning piirduvad haridusteel vaid esimese või veelgi madalama tasemega.

Võrreldes 2006. aastaga langes 2010. aastaks nimetatud noorte osatähtsus küll suurusjärgus 2%, kuid on jätkuvalt murettekitav. Pisut on tõusnud kutseõppest väljalangenute arv ning oluliselt langenud üldharidusest väljalangenute arv. Võrreldes 2006. aastaga kasvas 2008. aastal oluliselt kõrgharidusest väljalangenute arv; seda võis mõjutada veel mitte kriisifaasi sisenenud majandus ja sellest tulenev suur nõudlus tööjõu järele. 2009. aastal aga keskenduti kriisi tingimustes enam õpingutele. Väljalangenute arvu kasvu 2010. aastal võis aga mõjutada see, et paljudel leibkondadel ei olnud toimetulekuraskuste tõttu enam võimalik oma leibkonnaliikmeid õpingutes toetada (vt. Joonis 2).


Joonis 2. Väljalangejad koolist haridustaseme lõikes. (N,%).
Allikas: Statistikaamet

Kokkuvõtteks
Hariduse korraldus ning eriti just kvaliteet on Eesti arengut silmas pidades määrava tähtsusega nii lühi- kui ka pikas perspektiivis. Eesti elanike haridustase jätkab tõusuteed ning kolmandal tasemel õppijate arv püsib jätkuvalt kõrge. Suhteliselt suur on aga koolist (põhikoolist kõrgkoolini) väljalangenute arv, mis viitab muuhulgas ka jätkuvale vajadusele kaasata noorte haridustee planeerimisele karjäärivalikutes juhendavaid spetsialiste.
Edukale tööalasele karjäärile pannakse alus haridustee valikul, mis peaks lähtuma igast indiviidist eraldi ning erialavalik peaks olema paljude noorte puhul enam läbi mõeldud kui ta seda täna on.

Kasutatud allikad:
Eamets, R., Annus, T., Paabut, A., Kraut, L. (2003) Eesti tööturg ja haridussüsteem Euroopa Liiduga liitumisel. Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž, PRAXIS.
Eurostat
Statistikaamet

Artikli autor: Siim Krusell
Artikli ja jooniste valmimist toetas Euroopa Sotsiaalfond
Rajaleidja, 2011