Üle poole Eesti elanikest on tööturul hõivatud ning kulutavad nädalas töötamisele ka märkimisväärse aja. Tööga ollakse nädalas keskmiselt hõivatud ligi 40 tundi (täisajaga töötajad), lisaks kulutatakse arvestatav osa ajast töö ja kodu vahel liikumisele. Enamik töötavaid inimesi teevad palgatööd, mis moodustab ka peamise osa nende sissetulekutest. Seega on tööturul aset leidvad arengud üpris olulised nii indiviidide toimetuleku ning heaolu kui ka riigi toimimise seisukohalt – oluliseks peetakse hõive suurendamist ja töötuse vähendamist.

Hõive ja töötus viimasel kümnendil

Alates eelmise kümnendi algusest kuni 2008. aasta esimese pooleni suurenes hõive ja vähenes töötus. Samas 2009. aastal ja ka 2010. aasta alguses elas tööturg üle korraliku šoki –töökohtade massiline kadumine tõi omakorda kaasa tööpuuduse kiire suurenemise ja hõive languse. 2010. aasta teises pooles šokk ei süvenenud, vaid töökohti hakkas lisanduma ning tööpuudus vähenes. Siiski ei ole mõningased positiivsed muutused viinud tööturgu tagasi samasse seisu nagu see oli paar aastat tagasi. Töötusnäitajad 2010. aastal ning ka 2011. aasta alguses olid oluliselt kõrgemad kui võiks olla loomuliku tööpuuduse puhul, mis tekib tehnoloogilise arengu käigus ja selle tõttu, et tööjõud liigub ühelt töökohalt teisele.

Kui loomuliku tööpuuduse puhul on töötuid 4–6% tööturul olevast rahvastikust, siis 2011. aasta algul oli töötuse tase kaks korda kõrgem. Kõige enam oli töötuid 2010. aasta I kvartalis, kui töötute arv küündis 137 000-ni ning töötuse määr 20%-ni. Aasta hiljem, ehk 2011. aasta I kvartalis oli töötute arv hinnanguliselt 99 000 ning töötuse määr 14%.

Töötus võiks väheneda ka mitteaktiivseks jäämise tõttu (õppijad, koduperenaised ja pensionile jääjad), kuid enamus kriisi tippajal töötuks jäänutest ei ole seda teed läinud. Kui 2010. aasta I kvartalis oli hõivatuid 554 000, siis aasta hiljem esimeses kvartalis 591 000 ning tööhõive määr 4 protsendipunkti kõrgem. Oluline on silmas pidada, et töötus ja hõivenäitajad on korrelatsioonis ka sisemajanduse koguprodukti (SKP) muutusega ning reageerivad selle muutusele teatud viiteajaga. Kui majanduskasv lakkas 2008. aasta algul, siis töötus hakkas kasvama aasta teises pooles ning ka 2010. aastal näitas majandus esmalt kasvunumbreid enne kui hõive kasvama ning töötus kahanema hakkas (vt Joonis 1).


Joonis 1. Töötuse ja tööhõive määr. % Vanusegrupp 15–74.
Allikas Statistikaamet

Euroopa Liidu kontekstis on hoolimata suhteliselt kiirest tööpuuduse vähenemisest Eesti kuulumas jätkuvalt kõrge tööpuudusega riikide hulka. Positiivse poole pealt võib siiski välja tuua selle, et kui paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides töötusnumbrid jätkuvalt tõusevad, siis Eestis pigem langevad.

Töötust mõjutavad tegurid

2009. aastat ja 2010. aasta algust iseloomustas meeste töötuse oluliselt kiirem kasv naistega võrreldes. Meeste ja naiste töötuse lõhe oli suurim 2010. aasta I kvartalis (10%). Sellele järgnevas kvartalis meeste ja naiste vaheline töötuslõhe enam ei suurenenud, vaid meeste töötus hakkas erinevalt naiste töötusest hoopis järk-järgult vähenema.

2011. aasta I kvartalis oli meeste ja naiste vaheline töötuslõhe vaid 2%. Meeste töötuse kahanemise peamiseks teguriks oli kiirem taastumine töötleva tööstuse ja ehituse tegevusalal, kus meeste osatähtsus on traditsiooniliselt suurem. Kui töötleva tööstuse puhul oli tegu suurenenud tootmismahtude tõttu töökohtade loomisega peamiselt Eestis, siis ehituses mängis olulist rolli tööle minek välisriikidesse (peamiselt Soome).

Oluline töötuks jäämise mõjutaja oli ja on ka haridus. Kõige haavatavamad olid kriisi ajal põhi- ja üldkeskharidusega inimesed. Üldkeskharidusega inimesed jäid võrreldes vaid põhiharidustaset omavate inimestega küll väiksema tõenäosusega töötuks, kuid tunduvalt väiksemad on nende võimalused olnud võrreldes nendega, kes on pärast keskhariduse saamist omandanud ka ameti või kellel on kõrgharidus.
Kõige väiksem tõenäosus oli töötuks jääda kõrgharidusega inimestel. Silmas tuleb pidada aga seda, et ka kõrgharidus ei pakkunud garantiid töötuks jäämise eest. Ka on tööpuudus 2010. aastal eelkõige vähenenud üldkeskhariduse ja kutsehariduse omandanute seas, kuid siiski on jätkuvalt kõige madalamad töötusnäitajad kõrghariduse omandanutel.

Registreeritud ja uuringupõhine töötus

Üsna palju segadust põhjustab töötuse mõiste, kus enim kasutatakse registreeritud ja uuringupõhise töötuse näitajaid. Registreeritud töötuse näitaja suudab mõneti kiiremini peegeldada töötuse trende. Kui veel 2010. aasta esimeses kvartalis ulatus registreeritud töötute arv 94 000-ni, siis augustiks oli registreeritud töötute arv langenud 72 000-ni. Samas oli Statistikaameti Tööjõu Uuringu andmetel töötuid 128 000. Eriti suurt segadust põhjustasid numbrid 2010. aasta augusti algul, kus kahe numbri erinevus oli kõige suurem.

Tavatarbijale mõneti vastuolulise info põhjused on tegelikult lihtsad. Küsimus on metoodikas ja definitsioonides – seega, kui lähtuda II kvartalist, siis olid õiged arvud nii 72 000 kui ka 128 000. Kui töötukassas kajastuvad vaid sinna registreerunud töötud, siis tööjõuuuringu tulemustes kajastuvad need inimesed, kes küsitlushetkel tööd otsivad ja on valmis selle saamisel ka tööle asuma. Teisisõnu, tööjõuuuringu puhul ei ole oluline, kas ollakse end registreerinud töötukassas või mitte. Registreeritud töötuse numbrid ja tööjõuuuringu numbrid on küll erinevad, kuid samas ka mõneti seotud. See tähendab, et kui registreeritud töötus kasvab, võib üldjuhul oodata ka uuringupõhiste numbrite kasvu ning sama loogika kehtib ka vastupidises suunas.

Samuti on nii, et registreeritud töötus kipub alati töötute koguarvust väiksem olema. Samas võib tekkida küsimus, miks on kümned tuhanded töötud end registreerimata jätnud. Enamik neist, kes enam töötukassas kirjas ei ole, said 2010. aasta näitajaid aluseks võttes tööd ning nii mitmedki hakkasid ise ettevõtjaks. Samas oli märkimisväärselt palju ka neid, kes jätsid töötukassase määratud ajal pöördumata, rikkusid tööotsimisnõudeid või individuaalset tööotsimiskava ning seetõttu ei kajastunud enam registreeritud töötutena. Töötamine ei ole enam kohustus ning ka töötuks registreerimine mitte.

Pikaajaline töötus

Töötutest on kõige keerulisemas olukorras pikaajalised töötud. Pikaajaline töötu on tööd otsinud kauem kui 12 kuud ja võib öelda, et see tähendab püsiva sissetuleku kadumist või vähenemist.
Pikaajalisel töötul väheneb uue töökoha leidmise tõenäosus ning pikenenud töötuseperiood vähendab inimese senise töö- ja haridustee käigus omandatud inimkapitali – s.t oskusi ja teadmisi, mis võimaldavad tööd teha ja sissetulekut saada; samuti kaob harjumus tööd teha. Lisaks on tööandjad pikaajaliste töötute tööalase võimekuse suhtes küllaltki skeptilised (Bourdet ja Persson, 1991). Koos töötuse üldise vähenemisega vähenes 2008. aastaks oluliselt ka pikaajaliste töötute arv. Kui veel 2004. aastal oli pikaajaliselt töötu olnud 33 000 inimest, siis 2008. aastal oli neid vaid 12 000.

2009. aastal ei olnud pikaajaline töötus veel väga valus probleem. Kuigi pikaajaliste töötute arv alustas kasvu, ei tõusnud see näiteks 90ndate lõpus aset leidnud kriisi järgsele tasemele. See oli peamiselt põhjustatud sellest, et kiire töötuse kasvu ajal töötuks jäänud ei olnud veel nii kaua töötud, et klassifitseeruksid pikaajaliste töötutena. 2010. aastal ei õnnestunud väga paljudel 2008. aasta lõpus ja 2009. aastal töö kaotanutel uut töökohta leida. See omakorda tõi 2010. aastal kaasa pikaajaliste töötute osas rekordilised numbrid – üle aasta oli tööd otsinud ligi 53 000 inimest. 2011. aasta teises kvartalis oli pikaajaliste töötute arv jätkuvalt üle 50 000.
Pikaajaliste töötute arvukus viitab ka struktuursele tööpuudusele. See tähendab, et suurel osal pikaajalistest töötutest on sellised teadmised või oskused, mida tööturul enam niivõrd ei vajata ning vajalik oleks hoopis teistsuguste teadmiste või oskustega tööjõudu.

Kokkuvõtteks

Tööpuudus püsib jätkuvalt terava probleemina ning keerulised ajad tööturul ei ole möödas. Siiski aitavad töötusriske oluliselt vähendada hea haridus ning tööoskused. Eelkõige on oluline hariduse sisu – hea haridus ei pruugi tähendada ainult kõrghariduse omandamist, vaid ka heal tasemel kutseharidust. Töötuse kõrge tase ja suurenenud raskused tööd leida ei tähenda seda, et töökohti üldse ei ole. Tuleb kasutada rohkem võimalusi tööotsimiseks, vajadusel ümberõppeks ning miks mitte mõelda ka ise töökoha loomise peale.

Kasutatud allikad:
Statistikaamet
Eurostat
Bourdet, Y., Persson, I. (1991). Does labour market policy matter? Long term unemployment in France and Sweden. EALE Conference.
 

Artikli autor: Siim Krusell
Artikli ja jooniste valmimist toetas Euroopa Sotsiaalfond
Rajaleidja, 2011