Arstiteadusest kõneledes – eriti siis, kui teema on noorte arstide ettevalmistus – tarvitame tihtilugu sõna traditsioon. Teatava uhkuse ja hea põhjusega. Arstiteadus oma tänasel kujul on välja destilleeritud kõigi meie ees kõndinud kolleegide haigevoodi kõrval peetud vestlustest patsientide ja nende lähedastega, keerulistest valvetest ja koduvisiitidest, vigadest ja õnnestumistest.

Arstiteadus on tänagi haigevoodi kõrval või siis on kolinud ainult hõike kaugusele osakonna arstide tuppa. Märkimisväärne osa arstiteadusest on aga osakonnast lahkunud. Arstiteadus on leidnud endale turvalise koha laboris reaktiivide ja analüsaatorite vahel. Arstiteadus klõbistab süvenenud ilmel radioloogiaosakonnas uuringuid vastata, seab patoloogiaosakonnas esemeklaasi mikroskoobi alla, sätib erakorralise kardioloogia osakonnas juhtetraati reiearterisse. Arstiteaduse võib leida kõige ootamatumatest kohtadest: alates pildipanga serveriruumist ja ravimifirmade kontoritest ning lõpetades Queen Square’i ajupanga ja geenivaramu külmkambriga.

Vähe sellest, ka oluline osa patsientidest on haigevooditest lahkunud. Aasta-aastalt kolivad kirurgilised menetlused üha enam päevakirurgiasse ning patsiendid, keda kunagi raviti haiglas, lähevad koju oma voodisse. Üha vähem saame rääkida teabe asümmeetriast: teadmised, mis kunagi olid pelgalt arstiteaduskondade jagada, on nüüd võrgus kõigile kättesaadavad, erineva lihtsustatuse ja tõendatuse astmega. Kunagistest surmatõbedest on saanud kroonilised haigused – ja võib juhtuda, et 20 aastat oma haigusega elanud patsient teab sellest rohkem kui tema ravi korraldav arst.

 

Loe edasti 07.01.2016.a.  ERR Novaatorist