Koolitusel „Karjääriteenuste põhialused“ kirjutasin lõputöö teemal „Nõustamine kui meditatiivne ja filosoofiline protsess“. Töös toetusin põhiliselt Norman Amundsoni ja Finn Thorbjørn Hanseni artiklile „Residing in Silence and Wonder: Career Counseling from the Perspective of „Being.““ See on uus vaatenurk karjäärinõustamisele, mida autorid nimetavad lausa „Kopernikuse pöördeks“.

Amundson ja Hansen lähenevad nõustamisele „olemise“ perspektiivist. Selle asemel, et kirjeldada mingit uut nõustamistehnikat, keskenduvad nad vaimsele ja ontoloogilisele sfäärile, mis on kogu meie eksistentsi, sh elu, töö ja karjääri aluspõhi. Autorite põhiseisukoht on lihtne – enne kui mõtleme ja otsustame, mida teha, peame end häälestama olemise tähendusele. Nimetaksin seda meditatiivseks nõustamiseks. Tegemist ei ole uue meetodiga, pigem lähenemisega nõustamisele ja elule laiemalt. Sellise nõustamisprotsessi (ja elu) keskmeks on olemine siin ja praegu ning põhiliseks taotluseks imestuse seisund, mis on ka filosoofia lähtekoht.

Filosoofilise ellusuhtumise olemus on elu ime tajumine, maailma vaatamine avatult, ilma hinnanguteta. See on sootuks erinev elust, mida me oleme õppinud elama. Meditatiivne või filosoofiline nõustamine eeldab praktikult hoopis teistsugust ellusuhtumist kui meil tavaliselt kombeks on – saavutustele ja vajaduste rahuldamisele keskendunud elu asemel on tema elu keskmeks tõe, ilu ja tähenduse otsing. Konventsionaalse stampmõtlemise asemel toetub ta spontaansusele, vabale mõttele ja intuitsioonile, s.t usaldab olemist/elu ennast. Olles ankurdatud iseenda olemise keskmesse, saab ta jääda rahulikuks hoolimata elus asetleidvatest ärevakstegevatest sündmustest (Amundson ja Hansen võrdlevad seda „tornaado keskmes“ olemisega). Olemist on raske kirjeldada, kuid väga lihtne kogeda, sest see on alati olemas – vaja on sellele vaid tähelepanu pöörata. Neile, kes soovivad nii elama õppida, tuleb kasuks tegelemine asjadega, mis sellist ellusuhtumist eeldavad ja arendavad (nt meditatsioon, jooga, kunst).

Hõivatud ja kiirustav inimene suudab harva tõeliselt tunnetada iseennast ja ennast ümbritsevat olevikuhetkes – suunata tähelepanu oma kehale, aistingutele ja hingamisele; jälgida mõtteid ja tundeid kõrvaltvaatajana või lihtsalt vaadata päikeseloojangut. Olevikuhetkel toimuv läheb temast suuresti mööda või registreerub vaid osaliselt mõtete, tunnete, piltide, helijuppide, uitmõtete, aistingute ja kogemuste virr-varrina, mis tundubki kiirustavale inimesele „reaalsusena.“ Sellises seisundis jääb inimese tähelepanu alt välja see põhiline, mis meid kõiki ühendab – olemine (või siis pigem sellega kontaktis olek).

Meditatsioon aitab olemist suuremal määral ja otsesemalt tundma õppida. Meditatiivne seisund tähendab olemist käesolevas hetkes, täiuslikku tähelepanu kõige toimuva suhtes. See on tavaline, lihtne, terviklik, hinnanguteta tähelepanu praeguses hetkes ilmneva suhtes: akna tagant kostvad liikluse helid või jõe voolamine, linnulaul ja metsakohin, sisse ja välja hingamine, mõtete tulemine ja minemine, lõhnaaistingud, ebamugavustunne seljas või kõhus, laste kilkamine mänguväljakul – kõik see, mis antud ajahetkel meie kogemuses olemas on.

Meditatiivse teadlikkuse erinevus tavateadvusest seisneb selguse ja iseenese keskmega kontaktis olemise määras – kui tavateadvus on justkui kogemuste virvendus veepinnal, siis meditatiivne teadvus on sügav ja rahulik vesi, mida pinnavirvendus ei häiri. Meditatiivses rahus kogeb inimene neidsamu kogemusi ja aistinguid nagu tavateadvusegi puhul, kuid ta ei lase neil end tingimata kaasa haarata. Tal on võimalik jääda pidama iseenda rahulikku keskmesse ja jälgida toimuvat eraldiseisva pealtvaatajana. Samuti ei kiirusta ta toimuvale hinnanguid andma.

Tuues sellise teadlikkuse oma igapäevaellu, hakkame iseennast ning elu värve ja vorme paremini tunnetama – märkame puude õõtsumist tuules, paneme tähele vaikseid momente keset tõtakat päeva ning võime kogeda müstilisi hetki, milles tajume iseenda samasust kõige olevaga. Need on hetked, milles tunneme end täielikult elavatena, täielikult iseendana ning kogeme sügavamat tähenduslikkust.

Amundson ja Hansen teevad ettepaneku võtta „olemine“ karjäärinõustamise keskseks komponendiks. See on suur üleskutse, mille võtavad vastu need, keda see kutsub.

Head olemist!


Lehari Järg
Põlvamaa Õppenõustamiskeskus,
karjäärinõustaja