„Igal inimesel on mingi anne. Ühel on oskus näha ümbritsevas ilu ja see paberile panna, teine jookseb kiiresti, kolmas on andekas matemaatikas, neljas loomakasvatuses... Seegi on anne – leida endas mingi oskusealge ja julgus seda edasi arendada. Öeldakse, et kui tahad midagi uut avastada, mine mööda tuttavat rada.“ (Liisimari Randjärv, Tallinna Kunstigümnaasium, 11. klass)

„Loomulikult on nüüdisaegne ühiskond arenenud paremuse poole, kuid kõigest hoolimata püsib teatav haletsus meiega suheldes. Seepärast ongi vajalik teha selgitustööd, kuidas tuleks nägemispuudega inimestesse suhtuda. Sellist eesmärki täitis kas või Ahhaa Teaduskeskuse korraldatud näitus „Dialoog pimeduses“, kus pimedad olid giidideks nägijaile, üritades neis tekitada ettekujutust oma maailmast.“ (Jürgen Dengo, Tartu Emajõe Kool, 11. klass)

"Tänu infoühiskonnale ja arvutitele saavad pimedad tööturul üsnagi edukalt läbi lüüa. Võimalusi mul selleks on. Tänu kõnesünteesile on mul võimalik arvutit nägijaga võrdväärselt kasutada. Ekraanilugemistarkvara on võimeline kogu teksti ette lugema ning tänu sellele ei jää minul sellest masinast tulev info küll kättesaamatuks. Ma saan nagu nägijadki koostada MS Wordi dokumente, kasutada Internetti ning kirjutada programme. Arvutiga töötamise ainsaks takistuseks on võib-olla see, et teised inimesed ei ole sellest teadlikud, et pime inimene üldse sellist aparaati kasutada saab. Selle tõenduseks rääkis üks mu sõber, et tema tuttav olevat temalt küsinud: „Mida teeb pime inimene arvutiga?““ (Gerth Jaanimäe, Tartu Emajõe Kool, 12. klass)

„Ei tea, kas elan anomaalias või vastanduvadki üksikisiku soovid massitrendidele, aga minu sõbrad-tuttavad ei soovi oma eluteelt leida kullakange, vaid viiuleid ja torupille, millel mängida kõige kaunimaid rahvaviise; maagilisi sõnu, et kirjutada raamat; natuke inspiratsiooni taiese sepistamiseks; vaikust, et saaks sündida uus heliteos; valgust, et jäädvustada hetk filmilindile; vana mööblitükki, millele elu sisse puhuda; või lavalaudu, kuhu jätta kustumatu jälg. Elades kaasa sõprade unistuste täitumisele, tean, et nad suudavad õnnelikud olla ka kuuekohalise kontojäägita.“ (Kadi Kähär, Rapla Ühisgümnaasium, 12. klass)

„Esiteks tundub mõte kolmikutest alles laspeeast välja kasvavale noorele neiule veidi hirmutav. Kuid veelgi suuremat ängi toob mõte elada üksi, perekonnata. Olen võib-olla natuke vanamoeline, aga ema- ja abikaasaroll kuulub karjääriredeli kõrval minu tulevikuplaanide hulka.” (Kadi Kähär, Rapla Ühisgümnaasium, 12. klass)

„Minu rada siin elus on seotud eesmärgiga, sest kõik rajad peavad ju lõpuks sihtpunkti viima. Sinna jõudmiseks on abiks:
iseloom, mis on igaühel erisugune, kuid väga võimas sisemine jõud;
anded, mis on iseloomujoonte toetajaks;
kogemused, mis rikastavad õpitut ja stimuleerivad veelgi õppima, et mitte korrata samu vigu;
tänulikkus, mis aitab olla selle üle õnnelik, mis sul juba on;
püüdlus, mis aitab pürgida selle poole, mida pole, andes lootust muutuda paremaks;
andestust, et anda endale andeks, kui mõnd eesmärki täita ei suuda, ning ka teistele, kui neid selles süüdistad.“ (Kersti Jaar, Räpina Aianduskool, 19-aastane)

„Igal teosel on oma hing ja ülesanne. Arvan, et raamatu teaduslik definitsioon võiks olla „multifunktsionaalne ajutreener“, kuna ülesandeid, mida näiliselt lihtsad laused lugejani toovad, on palju. Ilmselt saan motivatsiooni ning õpin väga palju alateadvuses, kuigi ma vahel sellest ise aru ei saagi. Kui ainult oleks võimalik kõiksugused mured ja küsimused niiviisi ritta seada, et kirjandusteose lehti pöörates saaks igale probleemile vastuse või juhtnööre käitumiseks ja otsustamiseks.“ (Ilona Ringas, Kilingi-Nõmme Gümnaasium, 11. klass)

„Mu tulevik paistab kui tühi valge paberileht, mida saan ise täitma hakata. Tahaks „kirjutada“ kõik puhtalt, loetavalt ja meenutust väärivalt, mitte kritseldatult, kõveralt ja vigadega. See on minu oma rada.“ (Ilona Ringas, Kilingi-Nõmme Gümnaasium, 11. klass)

„Ma seisan teel koos kahe kaaslasega – Õige ja Valega. Mind pannakse proovile koolis, sikutatakse tunnete ja emotsioonide meelevalda ja sealt uuesti välja. Kes ütles, et miski peab tulema kergelt. Oma vigadest õpitakse, õige ja vale piir tundub küll hägusena, kuid ega selgepiirilisuski tulemata jää.“ (Ilona Ringas, Kilingi-Nõmme Gümnaasium, 11. klass)

„Minu põhikooli inglise keele õpetaja saatis mõni aasta tagasi enne jõule oma lähedastele inimestele sõnumi, kus ütles neile, kui väga ta neist tegelikult hoolib, ning enamik saatis vastu sõnumi, et „mis, sa hakkad ära surema või?“. Inimesed on liialt kinnised, kuid ennast avada ei olegi üüratult raske: kui tunned, et inimene on sulle tähtis, siis mine ja kallista teda; kui keegi on teinud midagi taunitavat, siis seleta talle, et sind häiris teatud intsident, ning kallista ka eksijat. Sa märkad, et elu muutub lihtsamaks, ka teistele.“ (Laura Väli, Saaremaa Ühisgümnaasium, 11. klass)

„Illusioonides elamine ei tule kellelegi kasuks. Lootes, et homne päev on parem kui tänane, ei jõua kaugele. Tänast halli argipäeva saab muuta päikeselisemaks pisiasjadega. Poes olles aseta vahel ostukorvi midagi maitsavat, mis tuju tõstab, ning poest väljudes anneta mõni kroon annetuskasti, sest iga pisemgi heategu lubab sul õhtul rahuliku südamega olnud päevale tagasi vaadata ning sügavasse unemaailma seilata. Tehes teistele head, võimaldades neile natukenegi seda, mis meil enesel küllaga on, saame ka ise õnnelikumaks.“ (Laura Väli, Saaremaa Ühisgümnaasium, 11. klass)

„Kui inimhingel on puudu hoolivusest, siis seda tühimikku ei täida materiaalsete väärtustega. Organism on taibukalt konstrueeritud – ta ei lepi valeosadega. Vaimulennu ja küünlavalgel õhtute asendamine ületöötamisega on hinge tapmine. Memento mori („mõtle surmale“): mis oleks saavutatust olulisim, kui siitilmast tuleks lahkuda viie sekundi pärast? Vaevalt et kellelgi rahatähed või vannivahumullid silmis säravad – ikkagi panevad südame põksuma lähedastega veedetud hetked.“ (Liis Koger, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium, 11. klass)

„Ükskõik milline soov kellelgi mõttes mõlgub, unistused on kui muusad, mis motiveerivad tegutsema. Need on isikule pühad ja ümbruskonnale ohututena ei ole ühiskonnal õigust neid kritiseerida ega ideede teostust piirata.“ (Liis Koger, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium, 11. klass)

„Ükskord hommikul tuli ühe linna sööklasse kerjus. Ta oli riietatud vaeselt ja mustalt. Tänaval oli juba külm, aga ta oli riietatud väga kergelt. Ja oli näha, kui tugevalt ta oli külma saanud sügisese linna tänavail uidates. Ta tuli sööklasse ja vaatas kurbade silmadega otsa müüjale, kes seisis leti ääres, ning palus tal tuua tassi kuuma teed. Müüja, vaadates teda põlgusega, ütles, et ta ära läheks. Kerjus ei läinud ära ja palus ikka edasi. Aga südametu müüja ei täitnudki ta palvet. Pisarad silmis, läks kerjus tänavale. Kes võiks mõelda, et tass kuuma teed võiks õnne tuua? Ju on õnn kõigil oma. Kellelegi piisab tassist kuuma teega, aga kellelegi on vähe kullamägedest.“ (Kristina Panassova, Narva Joala Kool)

„Paulo Coelho „Alkeemikus“ on öeldud väga ilusasti: „Seal, kus on süda, on ka su varandus.“ Töötades millegi kallal südamega, on võimatu, et tulemus teised külmaks jätab. Oletame, et hakkaksin tulevikus automootorijuppe monteerima. Tundub haigutama panevalt igav ja tüdimust tekitav nokitsemine, iseäranis veel tütarlapsele. Kuid pannes sellesse oma südame ja hinge, omandab amet hoopis teise väärtuse: see on ju minu töö, minu kutsumus ja minu võimalus end tõendada. Kui minust tõepoolest saakski juppide kokkupanija, pühenduksin läbi ja lõhki sellele ja teeksin seda kõige õilsamatel eesmärkidel. Naeratades. Südame ja hingega. Tean, et nõnda oleks minu tulemus mis tahes meisternäpust parem. Minust võiks saada koguni professionaal, sest areneksin oma suure töötahte tõttu silmnähtavalt, ja seega kerkiks ka number arvelduskontol. See on ideaalne viis töötada: samal ajal, kui nauditakse elukutse võlusid, tuleb varandus peaaegu märkamatult ja kikivarvul südame juurde. Justkui boonusena.“ (Liisa Suba, Keila Gümnaasium, 11. klass)

„Ma ei taha minna hommikul tööle, lootes, et ehk on ametiasutus maha põlenud või tööpäev lühendatud, või lugeda minuteid kella viieni. Soovin töötada kohal, mis motiveeib enne kukekiremist ärkama ning ka siis ennast püsti ajama, kui on järjekordne „halva soengu päev”, akna taga undamas vali tuul või paukumas pakane.” (Liisa Suba, Keila Gümnaasium, 11. klass)

„Inimene, kelle jätkub tervist ja rõõmu lihtsast olemasolust ja tahet seda teistega jagada, ongi ehk see kõige õnnelikum inimene. Üliinimene. Isiksus, kes suudab elada harmoonias maailmaga ja kooskõlas iseendaga...“ (Margus Mets, Rakvere Õhtukeskkool, 10. klass)

„Elu aluseks pean nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Kõik me teame, kui raske on haigena isegi tavaliste igapäevategevustega hakkama saada. Ka vaimne tervis mõjutab suuresti inimese toimetulekut. Vaimne tasakaal on üks tähtsamaid heaolu tegureid. Meie ise teeme otsuseid, mis kujundavad tervise. Hea tervisega inimene suudab olla läbilöögivõimeline ning kogu elu sujub paremini.“ (Ede Raadik, Tartu Kunstikool, 2. kursus, 18-aastane)

„Olen väga rahul oma vanemate kasvatusviisiga, sest just tänu sellele olen siiani hakkama saanud päris hästi ning innustust liikuda edasi millegi veelgi parema poole. Tähtsad on ka muud inimesed, kellega ma suhtlen – õed, vennad, sõbrad. Just tänu oma õele avastasin elukutse, millega tulevikus tegeleda soovin.” (Tiia Annus, Saue Gümnaasium, 10. klass)

„Tõesti, kui uskuda, saab kõigega hakkama. Soovin, et kõik noored taipaksid, et selgus võib tulla ajaga. Kohe ei tea keegi, kelleks nad saada tahavad ja kuhu jõuda soovivad. Ma täitsin oma unistused. Ringiga... aga siiski! See on ülihea tunne, teadmine, et oled ise oma tuleviku kujundanud. Igaüks on oma õnne sepp, enam ei ole selles kahtlustki.“ (Aveli Pärn, Jõgeva Gümnaasium)

„Vahel öeldakse, et kannatustest vabanemiseks tuleb vabaneda soovidest. Minu arvates see päris õige ei ole. Inimene peaks alati midagi soovima, millestki unistama, sest see hoiab teda liikumises. Kui peakski ühel päeval juhtuma nii, et kõik meie soovid saaks täidetud, mille nimel me siis edasi elaksime?“ (Katrin Noormägi, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool, 1. kursus, 16-aastane)

„Valikuid on palju ning raske on nende vahel õige langetada. Igal ametil on head ja halvad küljed, ent kõige tähtsam on kuulata oma südame häält. Gümnaasiumi lõpuni on veel aega poolteist aastat ja selle jooksul peavad õpilased selgeks tegema, mis neile südamelähedane on ja kuidas nad oma elu tahavad jätkata. Plaanid võivad ju kõigil valmis olla, iseasi, kas need täide viiakse.” (Birgit Maaten, Viljandi Paalalinna Gümnaasium, 11. klass)