Minu tulevik on Eestis


Arvan, et eestimaalased on õnnelikud, sest meie maal pole keegi hukkunud maavärisemise tagajärjel. Kui seda ei peeta õnneks, siis tuleks külastada piirkonda, kus äsja oli maavärin, et näha purunenud hooneid, saada osa ellujäänute kohutavast murest, kuulda rusude alt kostvaid hääli – siis tunneme, kui suur on meie õnn, et Eestimaal midagi sellist ei juhtu (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

Eestis on läbi aegade head haridust omandatud, kuid paljud minuealised noored ei näe endal kohta tulevases Eestis. Tarkade inimeste lahkumine ehk ajude väljavool on suur probleem. See suurendab meie väikese riigi riske tulevikus veelgi ning need, kes on mõelnud oma tulevikku Eestiga siduda, võivad selles kahtlema hakata, sest piirid on lahti. Mina välismaale ei lähe. Õppima võiks kogemuste omandamiseks minna, kuid elama ei taha välismaale jääda. Ma olen ju eestlane ja näen perspektiivi ainult Eestis, sest olen patrioot ning maad ja rahvust maha ei müü, kuigi liitumist Euroopa Liiduga pean Eestile kasulikuks (Martin Lember, Tartu Kommertsgümnaasium).

Teiste kultuuride tundmine ja veel mõnda aega oma kodumaalt ja tavadest eemal viibimine muudabki kõik, mis oma, nii armsaks ja väärtuslikuks. Muidu võib-olla ei panegi tähele, kui tore on marti joosta või jaanitule ümber tantsida ja laulda (Kaidi Kuus, Tallinna Arte Gümnaasium).

Üks on aga kindel – oma vanaduspäevad tahan veeta oma sünnimaal (Annika Liiivamägi, Tallinna Üldgümnaasium).
 

Perekond ja kodu


Parim, mida vanemad oma lapsele võivad soovida, on õnnelik ja edukas tulevik. Edukuseks ei piisa siiski vaid südamest tulnud soojusest ja armastavast kodust, sest kodu aitab küll kasvatada tiivad, ent valikud teeb iga inimene otsustavatel hetkedel ise (Monika Kallaste, Tallinna 21. Kool).

Tänapäeval pühendatakse noor inimene varakult soo jätkamise saladustesse, kuid enamasti jäetakse talle seletamata perekonna tõeline väärtus ja tähendus (Diana Dubas, Tallinna Mustamäe Gümnaasium).

Enamus noori teavad siiski väga hästi, mida tahavad. Mida nad vajavad on nõu, toetust, julgustamist, et oma soovidele sirge seljaga vastu astuda, miks mitte ka suunamist, kuid mitte mingil juhul juhtimist ja tirimist, tõmbamist kellegi teise äranägemise järgi (Anneli Ast, Saaremaa Ühisgümnaasium).
 

Mis on õnn


Mis on siis õnn? Kui võita 50 miljonit ! Õnn on raha ja hästi suur summa.
Raha valitseb maailmas, kõik on müüdav ja ostetav – arvavad need, kes on valmis müüma ka oma hinge. Teised peavad meeles Peter Schlemihli hoiatust: enne hoolitse oma varju eest, alles siis mõtle rahast. (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

Õnneks piisab vähesest, kui inimene on selleks valmis. Õnn on muutlik, iga kord erinev. Õnn võib olla ka hea tuju, väikeste soovide täitumine (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

Tähtsaim asi maailmas ongi olla õnnelik, see aga tähendab eelkõige enesega rahulolu. Mida vähenõudlikum on inimene, seda kergemini täidab ta normid olla õnnelik. Fakt on ka see, et inimene on rahul enda kui hingega sel juhul, kui ta on rahul oma tegevusega, st oma tööga (Piia Paal, Järveotsa Gümnaasium).
 

Noored unistavad


Ma tahan näha kaugeid võõraid paiku, et mõista kodukandi kombeid. Unistan rännakutest Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas – võibolla seetõttu, et ma pole seal kunagi käinud, ehk aga sellepärast, et miski ootab mind seal (Kristiina Jalasto, Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium).

Oma lapsepõlve unistuse tahaksin aga kunagi tõeks teha – omada päris oma maja (Annika Liivamägi, Tallinna Üldgümnaasium).

Maavärisemist pole vajagi: õhulossid on niigi varisemisohtlikud. Unistuste pilvedes ei hõlju kaua. Varsti oled kahe jalaga maa peal ja uurid, mis su ümber toimub; mõtled, mis ootab ees selles pöörases maailmas. Saab selgeks, et mõtlema peab oma peaga; et vahel peab ka vastuvoolu ujuma ja kindlasti ei ütlema; et tuleb osata vahet teha, mis on hea ja mis halb (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

Lapsepõlveunistused on vahest need, mida terve elu täita püüame, sest lubasime iseendale. Ühel hetkel saab aga selgeks, et tegelikult ei ole mul selle asja järele enam soovi ega vajadust. Mõnel juhul oleks ehk targem unelmatest loobuda, selle asemel, et neid kiuste täide viia (Brit Pavelson, Saaremaa Ühisgümnaasium).
 

Noored räägivad rahast


Rahas on midagi vaenulikku, kui seda ei ole; rahas on midagi saatanlikku, kui seda on palju (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

Raha on raske probleem, sellest pole pääsu. Raha tõmbab piiri rikaste ja vaeste, võimaluste ja virelemise vahele. Elamiseks peab olema raha. Kogu elu käib rahajaht (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

Vanemad ei saa lapsi lõpmatuseni toetada, viimaks jõuab ikka kätte aeg, mil vaja ise hakata teenima ja teenitut mõistlikult kulutama. Enamik aktiivsetest noortest läheb (üli)kooli kõrvalt tööle, et saada täiesti oma raha ja elada iseseisvat elu (Monika Kallaste, Tallinna 21. Kool).

Elu hoitakse ülal eriti materiaalse asjaga – rahaga. Mina pole kunagi ahnitsemist positiivseks omaduseks pidanud ning rahale pürgida mina ei taha. See aitab vaid elupaati vee peal hoida (Natalja Nassonovskaja, Tallinna Õismäe Vene Lütseum).

Tippupürgimiseks on vaja aega ja raha. Aga kokkuvõttes paneb ikkagi raha asjad paika... Erinevatest peredest lapsed on ebavõrdsetes tingimustes. Laps ei ole süüdi, et on sündinud ja elab ühes või teises kodus (Tarmo Tammekivi, Audentese Erakool Otepääl).

Rääkides tulevastest ametitest, nimetavad noored valiku juures ikka oluliseks ka selle tulutoovust. Vaevalt, et nad soovivad kiirelt rikastuda, eelkõige tahetakse lihtsalt korralikult ots otsaga kokku tulla ja seda ju tegelikult paljud ametid hetkel ei võimalda (Tuuli Taul, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium).

Vähe leidub neid inimesi, kes on üle igasugusest varanduslikust erinevusest ja suudaks endast rikkamasse ja edukamasse kolleegi suhtuda ilma igasuguste komplekside või eelarvamusteta (Brit Pavelson, Saaremaa Ühisgümnaasium).
 

Elus on olulised eesmärgid


Elusihtmärk on see, mille poole inimene püüdleb terve elu jooksul. Kui inimesel ei ole seda, siis ta ei saa midagi oma elus saavutada, elu kaotab mõtet. Ei maksa siis saatuse jalahoopidele solvuda. Elu ilma sihita – läbi löödud energia. Iga inimene peab seda leidma, kui ta tahab tõesti arukas inimene, isiksus olla (Natalja Nassonovskaja, Tallinna Õismäe Vene Lütseum).

Iga inimene peab enda tulevikus ja eesmärkides ise selgusele jõudma, sest siis ei ole võimalust ebaõnnestumise korral kedagi teist süüdistama hakata. Inimesele on kaasa sündinud tahe, selle arendamine on igaühe oma teha. Elus saavad hakkama tugeva tahtega inimesed, sest ainult nemad suudavad püstitada eesmärke ja ainult eesmärke saavutades saab olla õnnelik (Auli Relve, Kose Gümnaasium).

Karjääri tegemisest unistavad samuti paljud. Selleks, et olla edukas, peab teadma oma eesmärke ning püüdma neid järjekindlalt täita. Miski ei ole võimatu, kui ainult piisavalt tahta (Priidik Vaikla, Tallinna 32. Keskkool).

Noorena tehakse kõik, et unistused täide saaks viidud. Oma soovidega tasuks aga ettevaatlik olla, sest on alati võimalus, et liiga kõrgete eesmärkide ja nõudmistega veetakse end alt. Mõnikord muutuvad unistused lihtsalt kinnisideedeks ja ei pruugi kokkuvõttes kellelegi kasu tuua (Brit Pavelson, Saaremaa Ühisgümnaasium).
 

Edukus = karjäär


Edukat karjääri peaks hakkama tegema kohe. Mõte, et teen seda mulle vastukäivat tööd, kuni mingi summa raha koos, ja siis teen seda, mis mulle meeldib, on vale. Nii ei saagi sellest keerisest välja. Edukas karjäär on töö, mida tehakse südamega (Priidik Vaikla, Tallinna 32. Keskkool).

Karjäär ei tohi saada elu eesmärgiks omaette, vaid see peaks aja ning saavutustega sujuvalt kaasas käima. Kui inimeses on sotsiaalne ja vaimne küpsus, suudab ta olla edukas ning samal ajal tasakaalukas ja eluga rahul (Monika Kallaste, Tallinna 21. Kool).

... karjääri võib teha kiiresti ja aeglaselt, väikese või suure tööga, aga see peab olema heas mõttes lõputu eesmärk (Ivar Gusev, Tallinna Üldgümnaasium).

Tugevad, edukad ja enesekindlad isiksused on nagu hiigelmagnet, mis tõmbab külge sama meelekindlaid inimesi, kes on suutelised tulevikku looma (Natalja Nassonovskaja, Tallinna Õismäe Vene Lütseum).
 

Noor inimene näeb probleemi


Tänapäeva noored ei taha aga õppida puusepaks või santehnikuks. Põhjuseks on madalad palgad, vahel isegi professionaalidel. Mujal Euroopas on taolised ametid kõrgelt tasustatud. Seepärast lahkuvadki paljud kodumaalt. Kui Eestis hinnataks oskustöölisi sama hästi kui Läänes, poleks meil ,,ajude (ega töökäte) äravoolu'' probleemi. Lahkuvad ka arstid, õppejõud ja teised spetsialistid. Eriti veel nüüd, kui seisame Euroopa Liidu eeskojas (Riin Ungerson, Pärnu Hansagümnaasium).

Mitmelt tuttavalt olen kuulnud, et nende ainuke tahe on kunagi Eestist ära saada. Oodata ära gümnaasiumi või ülikool lõpp ning minna elama välismaale. Millegipärast on levinud arusaam, et mujal on palju parem, peab tegema vähem tööd ja antakse rohkem palka. Arvatakse, et Euroopa arenenud riikides või koguni ookeani taga Ameerikas võetakse naeratades vastu kõiki eestlasi, kes sinna ainult soovivad minna. Igal pool mujal saavad noored õnnelikuks, aga mitte kodumaal (Priidik Vaikla, Tallinna 32. Keskkool).

Üliõpilastel on raske leida erialast töökohta, kui ei ole vastavaid tutvusi... Paljudes valdkondades nõutakse eelnevat töökogemust, kuid äsjasel ülikoolilõpetajal ei ole ju seda kusagilt võtta... Puuetega inimeste puhul kaheldakse nende suutlikkuses (Martin Esinurm, Tallinna Mustamäe Gümnaasium)

Tihti puudub õppimishimu või huvi erinevate alade vastu vähese informatsiooni tõttu (Kaidi Kuus, Tallinna Arte Gümnaasium).

Ainult instinktidel möllata lastes hävitaksime Maa juba järgmisel sajandil. Pahed tekitavad pilvi ning laiskuseussi mõju paistab meie sajandil kosmosest. Ajaga võidujooks – keskkonnateadlase kiire sõit autoga tööle, et mitte hilineda osooniaukude konverentsile (Kaie Proode, Jõhvi Gümnaasium).
 

Noored ja Euroopa Liit


Kui Eesti võetakse vastu Euroopa Liitu, siis suurenevad karjäärivõimalused. See meelitab noori välismaale. Et seal läbi lüüa, selleks õpitakse hoolega võõrkeeli (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

... usun, et kui meie lõpetame ülikooli, valitsevad Eesti tööturul paremad tingimused... Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmesriigiks saades avanevad Eestil uued võimalused, tuleb osata neid vaid näha ( Martin Esinurm, Tallinna Mustamäe Gümnaasium).
 

Õppida, õppida, õppida...


Noorust on nimetatud külvikuuks. Hariduse omandamise ja elukutse valikuga rajatakse sel ajal elu alusmüür, õpitakse aega otstarbekalt kasutama või aega surnuks lööma. Kõik oleneb sellest, kes mida taotleb. Tundidest võid jalga lasta, aga elust ei saa poppi teha (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

Kindlasti leitakse mõnikord, et milleks kogu see vaev. Kergem oleks saavutada üks tase, kuhu jäädaksegi pidama ning ei mingit karjääri, juurdeõppimist. Aga inimese terve elu ongi ju õppimine ja see on tore, see on igavene võimalus, mis meist igaühele on antud. Kui ei taheta enam millegi poole pürgida, on elu selles valdkonnas jõudnud surnud punkti. Taas sõltub kõik inimesest, millega ta lepib või mille nimel end pingutab, kas mandub ja viriseb või otsib uut ja tegutseb. (Monika Kallaste, Tallinna 21. Kool).

Kõik algab õppimisest ning sellega tuleb pidevalt tegeleda. Minu enda puhul on see ammu lahti mõtestatud ning näen õppimist kui ainsat võimalust eesmärgini jõudmiseks (Martin Lember, Tartu Kommertsgümnaasium).

Non scholae, sed vitae discimus (me ei õpi mitte kooli, vaid elu jaoks). Elu on noorele inimesele karjäär, karjäär aga tulevik. Me õpime oma tuleviku jaoks. Tahame, et see oleks kindlustatud. Kas kunagi saavad meist edukad oskustöölised või hoopis teadurid, on täiesti meie endi kätes ja meil on õnneks suur valikuvabadus (Riin Ungerson, Pärnu Hansagümnaasium).

Kooliharidus on tähtis, kuid rohkem tähtis on minu meelest mitteformaalne haridus. Oskus inimestega läbi saada ja neid mõjutada. Eesti koolides on väga heaks võimaluseks seda harjutada, lüües kaasa õpilasesinduse tegevuses. Nii tekivad eesmärgid ja unistused ning need ei jää täide viimata (Priidik Vaikla, Tallinna 32. Keskkool).

Mida rohkem me teame ning mida mitmekülgsemalt haritud me oleme, seda paremini mõistame maailma asju ning suudame saavutada austust, tähelepanu ja edu (Kaidi Kuus, Tallinn Arte Gümnaasium).
 

Elul on varjuküljed


Karjäärile ja tulevikule mõeldes ei tohi silmi kinni pigistada ohtude ees, mis võivad ees oodata. Teatakse, kui kahjulikud on suitsetamine, alkohol, narkootikumid, ometi langevad palju nende pahede ohvriks. Televisioon ja ümbritsev elu justkui tõukavad tagant, et see nii ka läheks. Noorel peab olema endal niipalju tarkust ja tahtejõudu, et üldse mitte alustada (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

Head ei tee vastutustundetus, laiskuse võit tahtejõu üle ega see, kui tahetakse lõpmatult pikaks ajaks nooreks ja sarvi maha jooksma jääda. Iga noor peab kord suureks kasvama, selline on juba elu olemus. Ohumärke peab õigel ajal tähele panema ja võimalikke tagajärgi ennetama (Monika Kallaste, Tallinna 21. Kool).

Meilt nõutakse ehk palju rohkem, kui me ise sooviksimegi – igasse põlvkonda on kätketud eelnenud põlvkondade soovid, ootused, püüdlused... see taak läheb kogu aeg raskemaks, üha enam süveneb tunne, et me ei ela mitte endale, vaid kellelegi teisele – sõpradele, vanematele, tuttavatele, ülemustele (Liina Laks, Vinni-Pajusti Gümnaasium).
 

Spordikarjäär


Tulla olümpialt kuldmedaliga on võimas. Aga mis on selle hind peale füüsiliste eelduste ja pidevate treeningute? Ülejäänu tuleb kinni maksta paljust loobumisega. See pole õige, et võit olümpial pole tähtis, tähtsam olevat osavõtt. Kõik ihkavad võita. Võidab üks. Kedagi ei võeta kodumaal nii suurte austusavaldustega vastu kui olümpiakangelast. Spordil on õpilaste tulevikuplaanides suur osa. Mis sest, et aega ei jää õppimiseks ja enamik tippe koolispordist kaugemale ei jõuagi (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

Tahan olla sportlane, et võidelda välja maailma esimene koht. Esimene rahvusvaheline kuldne medal rõõmustab kõiki, ajalehed pühendavad artikleid, lennujaamas on lillekimpudega vastutulejad. Võit tähendab nii vanemate, treeneri kui pealtvaatajate heakskiitu, toob kaasa heaolu, ahvatlevad lepingud (Tarmo Tammekivi, Audentese Erakool Otepääl).

Hundimoraaliga spordimaailmas tuleb ellujäämiseks rakendada kogu energia. Nõrgad tallatakse hoolimatult jalge alla. See on kurb ja vastik, aga selline on tänapäeva spordielu: halastamatu konkurents ja eluvõitlus (Tarmo Tammekivi, Audentese Erakool Otepääl).
 

Lihtsad tõed


Oled rikas või vaene, õnnelik või õnnetu, kuid sa ei ela Robinsonina üksikul saarel – su ümber on inimesed. Kui oled ise inimene, siis võid loota, et ka teised on sinu vastu inimesed (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

Arvan, et igaüks rajab endale ise tulevikku, aga noort inimest on vaja siiski aidata, koguni tagant sundida, näidata nii negatiivseid kui positiivseid tulevikumudeleid – siis ehk ongi igaüks oma õnne sepp (Allan Kalda, Jõgeva Täiskasvanute Keskkool).
 

Tulevik hirmutab


Paljud meist, kaasa arvatud mina, on siiski oma soovide ja unistuste suhtes vaatamata nende ihaldusväärsusele ebakindlad. Tahetakse end ühel heal päeval mingi konkreetse alaga siduda, kuid sisemust söövitab mõte, kas ma seda siis oskan ka nii hästi, et läbi lüüa, suudan ma midagi niisugust korda saata, sest vaatamata kõigele, kes ma üldse niisugune olen...(Anneli Ast, Saaremaa Ühisgümnaasium).

Koos kooliga justkui lõppeks kindlustunne ja vabadus. Mul tuleb maha suruda enese ette püsti kargavaid teid või ümbritsevaid malle. Ja ma ei tea veel, kas tahangi seda. Ma vajan vabadust, aga kaitset… (Mari Sõrmus, )

... tuleb tunnistada, et tänapäeva ühiskond kui üks suur ametite ning positsioonide virvarr teeb inimese jaoks sobivaima tee leidmise pikemaks - oleks ju imelihtne, kui kehtiks endiselt tava, et kui isa on talupidaja, saab selleks ka poeg! (Tuuli Taul, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium).

Paljud noored, nii minagi, tunnevad hirmu ja samas ka viha, et on end koolist kuidagi läbi vedanud. Ometi ei taha meist ju keegi olla mingil madalapalgalisel töökohal ega „sitsida“ ühiskonnaredeli alumisel pulgal... Suudan ma ennast kehtestada siin maailmas? Kas suudan leida töö, mis oleks piisavalt tasuv, et elada normaalset elu? (Ott Roossaar, Pärnu-Jaagupi Gümnaasium).
 

Läbi raskuste tähtede poole


Oma võimete lage tundes teeme valikuid ja langetame otsuseid, mis viivad eesmärgile. Elus edasipüüdja on võitleja. Kõige raskem on võitlus iseendaga: kui siis kaotad, siis oled kõik kaotanud. Arvan, et selles peitubki elu saladus ja elutarkus (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

Tee tipuni võib olla raske või kerge. Kerge on ta sel juhul, kui omatakse mõjukaid tuttavaid või suurt rikkust. Tihti aga on raskem tee parem valik, sest seda mööda minnes tuleb küll vaeva näha, aus olla ja kõik välja teenida, kuid see-eest on tulemus topeltväärtusega – enda üle võib uhkust tunda ja puhta südametunnistusega oma töö vilju maitsta. Niisiis sõltub inimesest endast, kas ta läheb lihtsama ja sageli ahvatlevama vastupanu teed või küpseb ajapikku tema väärtus (Monika Kallaste, Tallinna 21. Kool).

Sageli unustavad inimesed tõsiasja, et millegi kätte võitmiseks tuleb teha esimene samm – nii mõnigi kord väiksem, kui keegi iial ette suudaks kujutleda. (Kristiina Jalasto, Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium).

Ebakindlas ja suhtelises maailmas püsimiseks piisab julgusest ja tahtest. Inimene ise loob süsteeme, et nendes orienteeruda: kompassiks mõistus ja kaardiks kujutlus õnnest. Iga elu on kordumatu ja täiuslik, iga unistus tuleviku visand. Ma julgen astuda edasi, sest tean – elu on ime (Kaie Proode, Jõhvi Gümnaasium).
 

Karjääriredeli nõrgad kohad


Sõnast „karjäär“ on tuletatud sõna „karjerist“. Karjerist on auahne, alatu, südametunnistuseta trügija, kes püüab edu saavutada iga hinna eest. Skandaalsed dopinguproovid kinnitavad, et karjeriste on ka spordimaailmas. Karjeriste on poliitikas, on seal, kus liiguvad suured rahad, kus on võim ja kuulsus. See ei tohiks noori ahvatleda, vaid peaks hoiatama (Harri Hõrak, Põlva Ühisgümnaasium).

Kitsarinnaline karjäärihimu võib olla hukutav, näeme ju selliseid läbipõlenud noori ja edukaid tänases Eestiski. Sellest johtuvalt arvan, et minu tulevik sõltub minust endast, seda nii heas kui halvas, õigustusi ebaõnnestumistele ja õnnele-edule ei tohiks otsida ajast, ühiskonnast ega lapsepõlvest, vaid ikka inimesest enesest (Monika Kallaste, Tallinna 21. Kool).